Mis jutt see on, et maal elamispinda pole!

Valitsus serveerib mõtet nõnda, et maal pole töökohti, sest elukohti napib. Töökohti on maal tõesti vähe, aga vägisi jääb mulje, nagu tahetaks ajuoperatsiooni teha mõne teise kehaosa kaudu.

Maainimesena ei saa küll nõustuda sellega, et elamispinda on maal vähe. Sõida ringi – tühje maju-kortereid on terve maa täis. Võib-olla peetakse silmas seda, et eluase pole päris ettevõtte kõrval ning sellises kvaliteedis nagu mõni pealinna luksuskorter? Viimane on kahtlemata tõsi, aga see pole midagi sellist, mida aja jooksul parandada ei saaks.

Aga isegi kui su enda töökoht on riigi armust koduukse ees, siis mida teeb su pere? Tegelikult ongi maaelu üks suur logistika: kus on lähim lasteaed-kool, kus arst, haigla, meelelahutus? See on vana nali, et kui kuskil metsakülas midagi juhtub, pead roomama lähima naabrini, et too su EMOsse viiks. Tõenäoliselt käib su teinepool ka kaugemal tööl, nii et võib-olla tuleb perre soetada teine auto. Ja aeg-ajalt tuleb kodus ka midagi kõpitseda. See kõik on kulu, mis eeldab teatud palka.

Tihti ei taheta aga maapiirkondades head palka maksta, sest tööjõukulu on suur. Siin oleks riigil ju lihtsam asja lahendada teisiti – näiteks pakkuda korralikku maksusoodustust ettevõtetele, kes maale töökohti rajavad. Selle arvel saaks inimene rohkem raha kätte ning saaks igati ilma riigi sekkumiseta ka korraliku elukoha muretseda. Üheksal juhul kümnest lähevad inimesed ikkagi linna põnevama töö ja suurema palga pärast ning neid saab ka teisiti stimuleerida kui riigimajadega.