Tahaks lennata, aga…

Teate seda laulu, et tahaks lennata, aga mitte eriti kõrgelt? Kui palju te olete selle laulu sisu üle mõelnud? See on lugu inimesest, kellel on unistused, aga kellel on kohutav hirm midagi teha.

Õnneks on olemas alati inimesi, kes julgevad lennata. Täna olid meie ees kaks inimest, kes on julgenud lennata. Ja on nii tore, et Eestis on neid inimesi veel, kes julgevad ette võtta asju, mis tegelikult on realiseeritavad, kuigi esialgu võib tunduda, et ei ole.

Jah, on inimesi, kes ebaõnnestuvad, aga just need inimesed, kes julgevad midagi teha, kes ei sea endale madalaid sihte, on tegelikult need, kes viivad ühiskonda edasi. Seda kõige laiemas mõttes.

Võib-olla me inimestena ei olekski olemas, piltlikult öeldes oleksime endiselt puu otsas. Võib-olla meie Eesti riiki ei oleks olemas ega meie taasiseseisvumist, kui ei oleks olnud inimesi, kelle lennukad ideed ja mõtted tõid meid siia.

Neid lennukate ideede ja soovidega inimesi on väga palju ka ettevõtjate seas. Me ei tohiks nende tegevust pärssida, me peaksime neid toetama. Me peaksime hoopis andma selle tõuke, mida on vaja, et need inimesed, kellel võib-olla on soov lennata, kuid kes millegipärast ei julge väga kõrgele tõusta, siiski julgeksid seda teha.

Ühiskonna rikkus luuakse ettevõtetes: seal toodetakse kaubad ja teenused, sealt saame töö, mille tulemusena saame sealt ka oma tulu kas palga või kasumina. Ja lõpuks tulevad selle teenitud raha pealt ju maksud, mida riik saab kulutada kas pensionidele, tervishoiule, haridusele, teedeehitusele või julgeolekule. Kui tulu on teenitud, siis saab valida, kuhu. Kui meil ei ole tugevat ettevõtlust, siis me ei hakka kunagi hästi elama.

Eesti riik ei saa mõjutada seda, mis toimub mujal maailmas. Me oleme selleks natuke liiga väikesed, suuri protsesse me ümber ei keera. Olles Euroopa Liidu liikmed, saame me neid protsesse siiski mõnevõrra mõjutada. Aga üksnes mõnevõrra ja sedagi koostöös teistega.

Kuid me saame mõjutada asju, mis toimuvad Eestis, ja on väga oluline, et me ei teeks neid otsuseid mõeldes üksnes sellele, mis juhtub sellel või järgmisel aastal, nii nagu praegune valitsus teeb.

Minu professionaalne taust on pannud mind alati mõtlema tulevikule. Ma tean seda, et need poliitilised otsused, mis langetatakse, mõjuvad tegelikult paari, kolme, nelja aasta pärast, nad ei mõju kohe. Ma räägin just majandusmõjudest. Üks asi on seaduste vastuvõtmise pikkus ja nende jõustamine, aga teine asi on see, kuidas reeglid hakkavad lõpuks mõjutama inimeste käitumist ja seega ka majandust ning lõpuks kuidas nad meile tulu toovad. Mõelgem alati enne otsuste langetamist mõjuprotsessi pikkusele ja kuidas kõik erinevad mõjud koos töötavad!

Kui mõelda sellest, mida võiks riigikogu teha lähiajal selleks, et nelja-viie aasta pärast oleks Eestis hea olla, siis eelkõige tuleks mõista, et riigi roll on luua raamid, milles inimesed toimetavad.

Uskuge, inimesed on päris nutikad. Inimesed oskavad vastutada, kui nendele anda võimalus vastutuseks ja tegutsemiseks. Ei ole vaja täpselt ette öelda, kes kuhu astub ja mismoodi astub, kuidas iga väiksemgi protsess peab toimuma. Ülereguleerimine suurendab hirme ja siis olemegi olukorras, kus ollakse valmis lendama üksnes madalalt, kui üldse.

Täna on räägitud juba erinevatest tegevustest, millele peaks riik tähelepanu pöörama: bürokraatia vähendamisest, ausa konkurentsi tagamisest, maksustamisest, sellise Eesti loomisest, kus tahaks olla ja kuhu tahetaks tulla. Mulle meeldis väga, et räägiti haridusest ja teadusest. Sealt tulevad lendamise soovid. On väga kahju, et eesmärk viia riigipoolne teaduse rahastamine 1%-ni SKPst on selle valitsuse poolt kõrvale lükatud.

Teadus-arendustegevuse toetamine oli minu üks eesmärke ministriks oleku ajal. Kahjuks jäi see periood nii lühikeseks, et midagi konkreetset ei jõudnud teha. Ma siiski loodan, et meie siin riigikogus siiski suudame sihtida tulevikku ja toetada rohkem teadus-arendustegevust, tehnoloogilist nihet ja teadmiste levikut.

Andkem nendele, kes tahavad lennata, lendamise võimalus, sest siis me võidame kõik. Ja usaldagem inimesi!