Ära usu pensionimuinasjuttu

Vaatasin äsja, kuidas pensionisambad elavad. Need, kes 2002. aastal raha teise sambasse paigutasid, on tänaseks maksnud sinna veidi vähem kui 9000 eurot oma raha. Kõige võimekam fond on sellest 15 aastaga teinud 12 000 eurot. Vähemvõimekam napilt 10 000.

Need on summad, mis 15 aastat tagasi silma märjaks võtsid: 10 000 eurot! See oli ju rohkem kui 150 000 krooni. Ja poole miljoniga sai nullindate alguses juba nii mõndagi ära teha. Aga inflatsioon on oma töö teinud. 10 000 euroga ei anta enam uberikkugi. Inflatsioon on Eestis nii kiire, et närib lihtsad säästud ära.

Siin mõjub riigi jutt uinutamisena: kogu ikka panka ja saad väärika vanaduspõlve! Ega ikka saa küll. Hull on ka see, et raha on pensionifondi paigutatud, kätte seda ei saa ja väärtus langeb hirmsa kiirusega. Ja seda juttu, et „pensionid ei kao ju iial“, ei tasu ka rääkida, kui minu tulevane pension oleks tänases vääringus suurusjärgus 50 eurot kuus.

See „õpi-mine tööle-saa pensioni“-programm ei hakka kunagi tulu tootma ja on piltlikult öeldes täis hambutuid suid ja parim enne tähtaja ületanud makarone. Kui ma seda tean, siis tuleb leida uus tee. Ja see on ka täiesti okei.

Noorel inimesel on rahulikult pool sajandit aega, et soetada oma kodu, tekitada viisakas investeerimisportfell ja mõistlikud tarbimisharjumused. Ja mitu korda katsetada ja põruda. Aga hull on see, kui elu suunatakse elama muinasjutu järgi, et pärast pikki tööaastaid ootab „suur ja tasuta“ raha nimega pension.