Tselluloositehas kuulub minevikku

Kuid lisaks keskkonnaaspektidele on ka teisi probleeme. Tselluloositööstuse võimekus puitu väärindada on väga madal. Tselluloosi tootmisel kasutatav Krafti protsess on loodud puidust vaid tselluloosi eraldamiseks, mitte puidu terviklikuks väärindamiseks. Tegelikult suudab see tehnoloogia kasutada ära vaid alla poole puidu potentsiaalist. Kui räägitakse puidule lisaväärtuse loomisest, siis see saavutatakse meeletu keemia ja rea äärmiselt kalliste protsesside abil. Ainult siis, kui kõikide nende protsesside tulem arvestada vaid puidu tihumeetri kohta, on see muljetavaldav.

Samuti võib ju öelda, et tegelikkuses on puidule kõige kõrgema lisandväärtuse andmine tikkude tegemine, kuna mõne grammi puidu eest saab küsida mitukümmend senti. Kui vaadata, kui palju see tihumeetri kohta teeb, siis on see superlahendus, sest lisandväärtus on sadades kordades. Aga kas tegelikult ka on?

Oleme revolutsiooni alguses

Mina olen seisukohal, et maailm on biomassil põhineva biotehnoloogia ja materjalitöötlemise revolutsiooni alguses ja selle revolutsiooni keskmes on idee, et uue põlvkonna tehnoloogilised lahendused peavad looma kõigile puidus olevatele komponentidele olulise lisandväärtuse. Sellest ideest lähtuvaid tehnoloogiad arendatakse hoogsalt ja need tehnoloogiad on selle kümnendi lõpuks tööstuslikult rakendatavad (kui hästi läheb, saame ühe demotehase ka Eestis paari aastaga valmis). Tegelikkuses saavad sellest ka kõik praegused suured tselluloositootjad aru, et praegu rakendatav tselluloosi eraldamise tehnoloogia on minevik ja kui vaadata Skandinaavia suurte tööstuste teadus- ja arendussuundi ja eelarveid, siis raha läheb uutesse biotööstuse lahendustesse. Seda isegi olukorras, kus uued tehnoloogiad õõnestavad nende olemasolevaid meeletuid kapitaliinvesteeringuid.

Teine teema, millega uute biomassi väärindamise tehnoloogiate arendajad globaalselt tegelevad, on biotööstuse ökoloogilise jalajälje minimeerimine. Puhas vesi on ressurss, samasugune nagu puit, inimesed ja kapital. Puhast värsket vett peetakse tulevikus maailmas üheks kallimaks loodusvaraks üldse. Kui palju maksab meil puhas värske vesi?

Teaduste Akadeemia korraldas eelmisel aastal seminari „Eesti puidukeemia perspektiivid“, kuid seminari keskmeks oli vaid EstFori tselluloositööstuse käsitlus ja Teaduste Akadeemia tegi selle seminari alusel ka teemat kokkuvõtva aruande. Meie väikese nurina peale, et kas see on tõesti kõrgeim tase, milleni me Eesti teadusmaastikul küünime, korraldati ka järelseminar, kus arutati ka võimalikke alternatiive. See seminar paraku erilist huvi, vähemalt osalejate koosseisu järgi otsustades, ei tekitanud. Samuti kujundas Teaduste Akadeemia kahjuks oma ametliku seisukoha, „Eesti vajab tselluloositööstust“, enne alternatiivide ärakuulamist. Mul on Eesti teadlastest natuke kahju, sest ambitsiooni on tõesti väga vähe, vähemalt tipus.

Kogu minu mõtteavaldusel on üks eesmärk: see on selgelt välja öelda, et puidu väärindamisel on tselluloositööstusele alternatiivid, millel on selged majanduslikud ja keskkonnaalased eelised. Järgmise generatsiooni biomassi väärindamise tehnoloogiad kasutavad oluliselt vähem ja ohutumaid kemikaale, umbes 10 korda vähem vett ühe tihumeetri puidu töötlemiseks, suudavad väärindada kõik puidu põhi koostisosad (hemitselluloos, tselluloos ja ligniin) ja neid on võimalik ehitada mitu korda väiksematena ehk lokaalne mõju on oluliselt väiksem. On ka puudused – tehnoloogiad on uudsed, vaja on riskida nii kapitali kui inimenergiaga, aga õnnestumisel on tulemus seda magusam.

Ambitsioon võiks suurem olla

Teaduste Akadeemia president ütles selgelt välja, et Eestis puudub igasugune kompetents puidukeemia alal. Tekib küsimus, milline on perspektiiv tselluloosi väärtusahela kaudu laiemaks biomajanduse arenguks Eestis? Kui meil oleks selles valdkonnas võime lisandväärtust pakkuda, siis miks seda 51-le Soomes asuvale tselluloositehasele täna ei pakuta? Uudsete biotööstuskomplekside väärtusahelad põhinevad aga valdkondadel nagu biotehnoloogia, sünteetiline- ja molekulaarbioloogia jne, kus Eestis on olemas maailma tasemel kompetents ja teadlased. See omakorda loob võimaluse uute protsesside, tehnoloogiate ja teenuste arendamiseks ning kommertsialiseerimiseks globaalsel turul, mis võimaldaks Eesti biomajandusel saada oluliselt suuremaks, kui vaid kohaliku ressursi kasutusel põhinev majandus.

Seega, kallid teadlased, soovin teile palju enam ambitsioonikust.