28. juuni 2018
Jaga lugu:

Eesti vajab haiglavõrgu arengukava

Raul-Allan Kiivet
Raul-Allan Kiivet  Foto: Julia-Maria Linna

Tallinna haigla ehitamine Lasnamäe servale on väga õige mõte ja sama hea idee on ühtne ülikoolihaigla Eestile, kirjutab Tartu Ülikooli tervishoiukorralduse professor Raul-Allan Kiivet.

Praegu elavad need kaks ideed omaette elu, aga peaksid olema osaks üleriiklikust visioonist ehk haiglavõrgu arengukavast. Sellist arengukava kahjuks veel ei ole, kuid oleks vaja leppida kokku, millise profiiliga pädevusi igas haiglas välja arendatakse ja kuidas korraldatakse haiglatevahelist tööjaotust. Eeskätt on tööjaotus vaja paika panna Tallinnas ja siit ka alustame.

Tallinn tundub Eesti mastaabis küll suurlinnana, kuid ühe täisvõimekusega haigla käigushoidmiseks jääb töömahtude aspektist kõvasti puudu. Seda hoolikam peab olema uute hoonete projekteerimisel, et töömahud oleks piisavad pädevuse ja kogemuse arenguks.

Meediakajastustest jääb mulje, et Tallinna haigla ehitusest kujuneb suur rõõm hoopis ehitajatele ja tehnoloogiamüüjatele, sest kavas on dubleerimine vähemalt kolmes ressursimahukas valdkonnas.

Dubleerimist ei ole vaja

Regionaalhaigla Mustamäel on kujunenud Põhja-Eesti jaoks südamehaiguste ja vähiravi keskuseks ja mõlemas ei ole Tallinnasse dubleerimist vaja. Muidugi peaks uues Tallinna haiglas toimuma vähihaigete kirurgiline ravi ja kemoteraapia, kuid ülikallist kiiritusravi kompleksi ei ole vaja Lasnamäele ehitada. Kuna kardiokirurgia koos täismahus invasiivse kardioloogiaga on välja arendatud Mustamäel, ei ole uues Tallinna haiglas seda vaja dubleerida. Diagnostilise ja ravi võimekuse arenguks kahes haiglas, nii personali pädevuse kui aparatuuri osas, ei ole töömahud piisavad.

Omalt poolt tuleks regionaalhaiglal loobuda plaanist ehitada sünnitusmaja, sest ühest kaasaegsest sünnitusmajast Tallinnale ja kogu Põhja-Eestile piisab. Küll aga tuleks Lasnamäele tuua lastehaigla, sest kuigi nende praegune hoone regionaalhaigla kõrval on igati kena, on see ehitatud 1979. aastal ja ei ole enam sobilik aastal 2050 või 2070.

Lastehaigla peab olema integreeritud sünnitusmajaga, sest kõigist sündidest Eestis on enneaegsed 5–6% ja väga enneaegsed 1%. Paar protsenti vastsündinutest vajab koheselt intensiivravi ja just nende jaoks on vajalik, et sünnitusosakonnaga ühes majas on laste intensiivravi, kus olemas vajalik aparatuur ning pädev ja kogemustega meeskond.

Ei ole mõistlik väga enneaegseid vastsündinuid järgmised 75 aastat läbi Tallinna transportida ega lastehaigla jaoks käigus hoida iseseisvat laborit ja piltdiagnostikat.

Kui rääkida tulevase Tallinna haigla pädevustest, siis lastehaigused, naistehaigused ja sünnitusabi on selle haigla vastutus Põhja-Eestis. Lisandub Lääne-Tallinna Keskhaigla ainupädevus nakkushaiguste valdkonnas ning Ida-Tallinna Keskhaigla liidriroll silmahaiguste ravis, mis annavad Tallinna Haiglale väga selge rolli kõigi eesti haigete ravis. Sellisel haiglal on ka kindel koht ülikoolihaigla kontseptsioonis, kus lisaks lõunalinnakule Tartus oleks kaks põhjalinnakut Tallinnas.

Ülikoolihaigla kui õppebaas

Hiljuti tegid kuus haiglajuhti ülikoolihaigla moodustamise ettepaneku, millest meedia tekitas suure segaduse, nagu tahetaks midagi kinni panna ja haigetele ravi kättesaadavust vähendada. Tegelikult räägiti “ühtse” ülikoolihaigla kontseptsiooni kujundamisest, mitte asutuste kiirest ühendamisest.

Ühtse ülikoolihaigla idee on suunatud eeskätt arstiõppe ja arstiteaduse baasi suurendamisele läbi haigete piisava arvu ja mitmekesisuse, millega koos tõuseb kindlasti kasu ka haigete ravitulemustele ja -korraldusele.Mitte et Eestis jääks haigeid vähemaks, vaid et tänapäeva ja tuleviku meditsiin on väga spetsialiseeritud. Spetsialiseerumise paradoks on aga selles, et üha enamate haigete aitamiseks ei piisa ühe eriala spetsialistidest, vaid vaja on mitmekesiste oskustega meeskondi.

Väikeses Eestis tuleb haiglaravi ja eriarstiabi planeerimisel lähtuda kainest talupojamõistusest – kriitiliselt olulisi tegevusi, mis vajavad personali eriväljaõpet ja ööpäevaringset valmisolekut ning mahukaid investeeringuid seadmetesse ja infrastruktuuri, suudame Eestis üleval pidada ainult kahes haiglas.

Ükski haigla pole ülearune

Selleks, et meil oleks Tallinnas viie aasta pärast kaks võimsat pädevuskeskust, oleks riigil ja Tallinna linnal mõistlik asutada sihtasutus Tallinna Haigla. Riik panustaks asutajana laenuraha, millest ehitada uus haiglahoone, kuhu kokku tuua kolme Tallinnale kuuluva haigla patsiendid ja personal. Tallinn annaks sihtasutusele üle senised kolm haiglahoonet, mis pärast uue haigla valmimist ümber ehitada-kujundada rahvusvahelisel tasemel taastusravi ja järelravi haiglateks ning õendushaiglateks.

Kuigi arstiabi kättesaadavuse võtmes on Eestis alati muretsetud maaelanike ja aktiivravi haiglate pärast, on Tallinna elanike jaoks just järel- ja hooldusravi kõige kättesaamatum ehk õigemini olematu. Valitsuse ja Tallinna ühisotsus luua lisaks aktiivravi pädevuskeskustele ka Põhja-Eesti elanike vajadusi rahuldav hooldusravi taristu oleks ilus kingitus Eesti riigi juubeliks ja tagaks tänulike elanike hääled kevadistel valimistel.

Eestis ei ole ükski haigla, haiglatöötaja ega ravivoodi ülearune – igal haiglal on Eestis talle omane profiil ja ülesanded. Tervikpilt haiglate tööjaotusest ja koostööst haiglavõrgu arengukavas on eelduseks, et arengud igas haiglas toimuks eesti elanike parima ravi huvides.

Autor: Raul-Allan Kiivet

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt