13. november 2013 kell 6:07

Neutraalsus tagaks autode õiglasema maksustamise

Sõiduautode maksustamine on olnud elava arutelu keskmes osaliselt rahulolematuse pärast plaanitavate muudatuste serveerimise viisiga. Ent küsimuse sisuline külg on vähemalt sama oluline. Jutt ei käi mitte üksnes eelarvetulu suurendamisest, vaid ühest maksustamise põhimõttest – neutraalsusest, kirjutab Norra kõrgema kommertskooli (NHH) doktorant Dmitri Jegorov.

Mida vähem peame arvestama eri maksureeglitega majanduslike otsuste tegemisel, seda neutraalsem on kehtiv maksusüsteem. On küll olukordi, mille puhul maksud tõesti suunavad käitumist (näiteks alkoholi- ja tubakaaktsiisid), kuid sõiduauto kasutamine nii äris kui ka isiklikus elus võiks olla sellisest mõjutusest vaba. Praegu ei ole. Miks?

Mida kallim on soetatav auto, seda sagedamini ostetakse see ettevõtte nimele. Ligi 20 000 maksev sõiduriist (ja see pole paljude arvates üldse kallis auto) tähendab ligi 3300 euro suurust käibemaksu, mille käibemaksukohustuslane saab riigilt kohe tagasi. Lubades töötajal kasutada autot isiklikul otstarbel ilma vastava arvestuseta, maksab ettevõte küll umbes 43 eurot igakuist erisoodustuse käibemaksu, kuid ärme unusta, et lisaks auto soetamisele tekitavad käibemaksutagastust ka kõik jooksvad kulud. Eeldades 1500 km läbisõitu kuus ja keskmist kütusekulu 9l/100km, arvame praeguste bensiinihindade juures käibemaksu maha veel umbes 30 eurot. Autopesu ja mõni jupp juurde, ning ongi kogu 43eurone käibemaks läinud.

Pange tähele, jutt käib siiani eranditult isiklikus kasutuses olevast autost. Jah, kui seda kasutatakse ka ettevõtluses, on arvutused teised. Kuid kas kirjeldatud lähenemine, mis teeb auto soetamise otse füüsilise isikuna sageli rahaliselt mõttetuks (mida kallim auto, seda mõttetum), on olnud maksureeglistiku eesmärk? Arvestades veel kõigi teiste kohtadega, kuhu võiks investeerida riigi maksutulu? Olgem ausad – kindlasti mitte.

Ühtse fikseeritud lahenduse kasutamine, nt erisoodustuse hind, võib olla vähem koormav, kui neutraalsuse tagaajamine igal võimalikul moel, ja seetõttu mõistlik. Kuid sel juhul ei tohi lihtsustatud olukord olla kõige tähtsam otsust mõjutav tegur, nagu see praegu kipub olema.

Kas lahendus peitub sisendkäibemaksu mahaarvamise piiramises või erisoodustuse hinna asendamises näiteks protsendiga auto turuväärtusest koos miinimumlävega, näitab analüüs.

Üks on selge: odavam autostumine ettevõtte kaudu ning Yarise ja Lexuse maksustamise võrdsustamine pole kunagi olnud tahtlikult taotletud eesmärkideks Eesti maksupoliitikas.

 

Autor: Vilja Kiisler, Dmitri Jegorov

Hetkel kuum