Laseme venelased Eestisse

Eelmise nädala statistikaameti avaldatud morn statistika näitab, et Eestis väheneb järjepidevalt töötavate inimeste arv ning samuti kahaneb nende töövalmidus. Mitme kõrgelt tasustatud valdkonna arengut pidurdab aga kvalifitseeritud tööjõu puudus. Näiteks on tööturul puudus tuhandetest IT-spetsialistidest, aga samuti arstidest, keevitajatest ja õppejõududest.

Praegune ebastabiilne keskkond Ukrainas, aga ka Venemaal, loob viljaka pinnase talentide Eestisse meelitamiseks. Tõsi, tihti tekitab raskusi talendi definitsioon. Kriteerium võiks olla lihtsalt sõnastatav. See on inimene, kes – vähimalt –  leiab endale rakenduse ning – parimalt – suudab tööd ja leiba pakkuda ka teistele. Ehk inimesed, kes loovad kaudselt või otseselt uusi töökohti. Need on inimesed, kes loovad väärtust, millest jagub rohkem kui iseendale. See tähendab, et siia alla mahuvad hästi ka näiteks kirjanikud või filmikunstnikud.

Üks näide, tõsi poolik, on juba olemas. Vene ajakirjaniku, muusikakriitiku ja õppejõu Artemi Troitski tõi Eestisse töö ning juba on temast kujunenud ka arvamusliider. Teine ilmekas, kuid ebaõnnestunud näide on nn Vene Facebooki ehk sotsiaalvõrgustiku V Kontakte looja Pavel Durov, kes sattus Venemaal põlu alla ning otsis tänavu aprillis uut kodumaad. Kuigi Eesti IT-kogukond oli huvitatud tema Eestisse kutsumisest, seisid ametnikud bürokraatiamüüriga ees.

Erakordsed ajad nõuavad aga erakorralisi meetmeid. Just praegu oleks nii maineliselt kui ka sisuliselt kasulik laiendada ja lihtsustada riiki lubatavate kodanike arvu kolmandatest riikidest. Eestil on võimalus kõva jõu (hard power) kõrval näidata oma pehmet jõudu (soft power). Selline ida talentide kaasamine võib olla isegi tõhusam kui venekeelse telekanali loomine. See on sõnum väljapoole, sest kui siia saabunud talendid otsustavad ühel hetkel kodumaale naasta, viivad nad loodetavasti tagasi teadmise Eestist kui sõbralikust ja atraktiivsest kõikide võimaluste maast. Mis võiks olla parem tunnustus ja reklaam, aga ka julgeolekutagatis? Tegelikult kannavad nad sama sõnumit juba Eestis töötades ja elades. See on ka sõnum sissepoole, sest edukate venelaste ja ukrainlaste kaasamine Eesti ühiskonda taaskäivitab ka sisemaise lõimumise ja seda täiesti uuel tasemel.

Vastuargument võib olla, et me kasutame Venemaa ja Ukraina nõrkust rehepaplikult ära. Kuid kasu on kahepoolne, sest anname ju andekatele hoopis uue võimaluse – teostada end Eestis ning võimalusel naasta juba suuremate kogemuste ja rohkemate kasulike kontaktidega. Idee vastased võivad ka öelda, et Eesti on eestlaste maa. Pehme jõuga avanebki meil nüüd võimalus Eestit suuremaks teha.

Autor: Vilja Kiisler, Harry Tuul