Juht vajab otsustades nii koopameest kui ka analüütikut

Kõik toimub kiiresti ja justkui iseenesest. Mõtetest saavad sõnad ja sõnadest teod. Enamasti läheb kõik hästi või suudate vähemalt tagantjärele end veenda, et isegi kui midagi läks oodatust teisiti, ei olnud see teie otsustamise või tegutsemise tagajärg. Tehtud otsus tundub meile ikka hea ja õige vähemalt selle otsuse mõjude selgumiseni. Kui sageli aga mõtleme järele selle üle, mis õieti juhtus ja miks?

Mõnikord elu ikka sunnib endalt küsima, mis läks valesti, mida ma oleksin saanud teisiti otsustada või teha.

Need, kes õpetavad inimestele üleelamistarkusi looduses toimetulekuks, on võtnud kasutusele STOP-reegli. Selle abil püütakse inimesele anda vaimne tööriist kriitilises olukorras, näiteks metsa ära eksinuna, adekvaatseks käitumiseks. S – stop, peatu, ära torma; T – teadvusta olukord; O – orienteeru, määra kindlaks oma asukoht; P – planeeri ette.

STOP-reegel töötab risti vastu meie loomulikule käitumisele ohuolukorras, kus organism reageerib verre paisatavale adrenaliinile ja aju paneb meid tegutsema spontaanselt, intuitiivselt ja kiiresti. Otsustamine nõuab aga rahulikku infokogumist, olukorrateadlikkust ja kaalutletud tegutsemist. See reegel õpetabki meis peituvast loomalikust käitumisest mõistusega üle olema, et me saaks liikuda alateadvuslikult otsustamiselt teadlikule otsustamisele. Kõiki muid teadmisi ja oskuseid saab enda hüvanguks rakendada alles pärast seda, kui oleme üle saanud oma sisemisest loomast – sellest, kes tahab tormata näiliselt lähima valgusallika poole.

Iisraeli-Ameerika psühholoog ja majandusteadlane Daniel Kahneman esitas 2003. aastal teooria mõtlemisprotsessi ja otsustamise duaalsusest. Ta kirjeldab kahte otsustamissüsteemi, millest esimene on see, mis valitseb ka loomariigis – instinktiivne, intuitsioonil ja emotsioonidel rajanev alateadlik otsustamine. Teine süsteem on evolutsioonilisest perspektiivist vaadelduna suhteliselt uus ja ainult inimesele omane. See on ratsionaalne, teadlik ja faktide hindamisel rajanev otsustamine.

Kui ühes süsteemis on käitumine automaatne, siis teise süsteemi kohaselt on inimese käitumine valikuline. Sellepärast võtab teine ka märksa rohkem aega.

Need kaks süsteemi esinevad inimese otsustuskäitumises samal ajal ja teineteisega vaheldumisi – niisiis on igaühes meist peidus nii koopamees kui ka analüütik.

Mõistagi tekib säärast teooriat lugedes kiusatus asetada need kaks süsteemi hea-halva ja õige-vale skaalale ning väita, et „hea juht“ otsustab alati ratsionaalselt ja läbimõeldult. Samas kohtame iga päev inimesi, kes on valmis panustama märkimisväärset analüütilist ressurssi iseenda tehtud spontaanse ja emotsioonipõhise otsuse ratsionaalseks põhjendamiseks. Endiselt on „meeldib-ei meeldi“ või „tahan-ei taha“ üliolulised argumendid ükskõik millise otsuse tegemisel. Targem on leppida tõsiasjaga, et mõlemad kirjeldatud süsteemid on meis alati olemas ja erinevas olukorras aitavad need meil eri viisil ellu jääda ja edu saavutada.

Intuitiivsel otsustamisel on kahtlemata omad puudused, kuid see on meile sõna otseses mõttes looduse poolt kaasa antud ning aitab kiiresti orienteeruda ülimas infokülluses, mida meie meeled ajule pakuvad. Nii kategoriseerime näiteks inimesi kiiresti ea, soo, väljanägemise, rolli jms tunnuste põhjal, andes neile kohe ka esmase hinnangu, ilma et me konkreetsest persoonist midagigi täpsemat teaks. Omastame automaatselt meile lähemalt tuntud üksikisiku omadusi temaga sarnastele inimestele. Eeldame, et mõne kergesti nähtava omaduse äratundmine inimese juures annab meile võime ennustada inimese käitumist ükspuha millises hüpoteetilises olukorras. Niisugune käitumine ei põhine objektiivsel infol, kuid võimaldab meil ilma faktiliselt süvenemata oma mõtte või otsusega kiiresti edasi minna.

Ratsionaalne otsustamine näib esmapilgul parim, mida teha, kuid järele mõeldes tuvastame, et suudame koguda ja analüüsida vaid meile kättesaadavaid fakte, mis moodustavad siiski vaid mingi osa info kogumahust. Samuti ei puudu analüütilises protsessis oma subjektiivne aspekt – sest lõpuks on ikkagi analüüsija see, kes valib, milliseid fakte ta käsitleb, kui täpselt oletusi faktidest eristab ja milliseid hinnanguid neile annab.

Kui intuitiivne otsustamine on looduse and, mis on suuresti seotud inimesele kaasa antud isikuomadustega ja lapsepõlves omandatud põhihoiakutega, siis ratsionaalne otsustamine on elukestvalt õpitav ja arendatav oskus.

Juhtimisteadlased on läbi aja loonud hulgaliselt mõttemudeleid, mis aitavad otsustajal mõtteprotsessi korrastada ja hallata. Enamasti on tegu lineaarsete-kaskaadsete või tsükliliste mudelitega, mis jagavad tervikprotsessi loogilisteks osadeks. Sellistest mudelitest leiame ikka ja jälle sarnased põhiosised: olukorra- ja eesmärgiteadlikkuse saavutamine, eri tegutsemisvariantide loomine, variantide analüüs ja valiku tegemine ehk otsustamine. Kaasajal pannakse reeglina otsustusprotsess samasse tsüklisse täite- ja hindamisprotsessiga. Nii luuakse kestlikult sidus juhtimine, kus iga otsuse elluviimisest ja tulemuse hindamisest püütakse jällegi analüütilisel teel saada õppetunde järgnevate protsesside juhtimiseks.

Pealispindsel vaatlusel näivad sellised mõttemudelid üsna lihtsakoelised ja elementaarsed. Juhid usuvad, et nad teavad ja oskavad seda kõike juba ammu. Ja küllap see nii ongi. Tegelikust probleemist saame aimu, kui küsime endalt – millal viimati tegelikult mõnd soovitatud mõttemudelit otsustamisel kasutasime? Millal kaasasime oma meeskonna tegevusvariantide väljatöötamisse ja hindamisse? Või millal viimati analüüsisime mõne oma konkreetse otsuse tulemit otsustusprotsessi osiste kaudu? Kas otsisime oma viga olukorra hindamisest või tegevusvariantide loomest? Või esitasime ühe tegevusvariandina esimesena spontaanselt pähe tulnud idee ning kasutasime kogu ülejäänud energia selle õigsuse tõestamiseks teistele ja iseendale? Neid küsimusi maksaks endalt küsida igal juhil. Ja mõistagi oleks hea mõte saada hästi tuttavaks oma sisemise koopamehe ja analüütikuga, sest nad mõlemad on meile elus suureks abiks.