Kuulge seltsid, olge täitsad, ärge jamage!
Kindlustusseltside soovimatus pakkuda pensionile minejatele paindlikumaid tingimusi näitab vajadust konkurentsi järgi.
Äripäev kirjutab täna, et kindlustusseltsid hindavad pensioni väljamaksmisel riske kõrgemalt kui riik ja pakuvad ühekordse sissemakse eest madalamat pensioni. Riik premeerib aktiivseid ja pikaealisi inimesi, makstes edasilükatud pensioni valijatele lisapensioni. Seda võimalust kasutas ehk pensioni lükkas edasi mullu 278 inimest. Vähesed inimesed on edasilükatud pensioni võimalusega kursis. Nad võiksid käia tööl edasi ja jätta paar aastat pensioni välja võtmata ning saaksid elu lõpuni märgatava pensionilisa, mis pika eluea korral ületab väljavõtmata jäänud summa mitmekordselt.
Kui tulla aga teise samba väljamaksetesüsteemi murekohtade juurde, siis seal on suurem osa inimestest sundseisus ja peavad sõlmima kindlustusseltsiga eluaegse pensionilepingu. Nagu tuleb välja, siis nemad teevad väljamakseid riigist palju konservatiivsemalt.
Aga see pole veel kõik. Aasta eest võeti vastu seadus, millega lubati seltsidel sõlmida investeerimisriskiga pensionilepinguid. Investeerimisriskiga pensionilepingu puhul makstakse pensioni ikka elu lõpuni, kuid kogutud raha investeeritakse pensionifondides edasi, mistõttu hakkab pensioni suurus sõltuma sellest, kuidas investeeringutel läheb.
Kurva tõsiasjana selgus aga, et ükski kolmest kindlustusseltsist, mis pensionilepinguid sõlmivad, seda võimalust praegu ei paku. Ajakirjanik kuulis selgituseks, et inimesed justkui ise ei taha riske võtta ja tahavad iga kuu kindlat summat kätte saada. Veider jutt tundub see, sest kui seltsidel pole sellist toodetki, siis kuidas pensionile mineja oskab selle kohta küsida?
Konkurents parandaks asja
Äripäeva meelest on pensioni väljamaksete süsteemis kaks krigisevat kohta, mida tuleks kindlasti õlitada. Esiteks, kuna seltsidel puudub konkurents peale nende endi, võiks seadusandja ikkagi kaaluda tekitada nende kõrvale ka teise alternatiivi, kes pensionimakseid teeks. Fond. Tavaliselt toob konkurents hinnakirjadesse rõõmsamaid toone. Ehkki jah, kindlustusseltsid võtavad siin loomulikult riski, sest kuigi väljamaksete suurus on arvutatud inimeste oodatava eluea põhjal, siis pensioni makstakse välja inimese surmani.
Ja teine lahendamist vääriv vastuolu – kuna seltsid pole aasta jooksul neile võimaldatud liberaalsemaid pensionimakseid klientidele pakkunud, tuleks neid motiveerida või suisa kohustada seda tegema. Kui riigikogu pidas seadust vastu võttes silmas, et tuleks anda pensionile minejale valida ka variandi vahel, kus kogutud pension koguks edasi ka intressi, peaks seda inimestele ka pakkuma. Kui seltsid seda teha ei taha, siis pöördume jällegi fondi juurde, kes makseid kogus.
On juba näha, et tulevastel riigikogu valimistel kerkib üheks peateemaks pensioni suurus. Vananeva rahvastikuga riigis pilgutavad poliitikud sellele sihtgrupile mõlemat silma, pakkudes häälte eest kiiret naudingut. Küll pohmelli ravib hiljem. Selle asemel, et üksteise võidu maksumaksjale üle jõu käivaid pensioni tõstmise lubadusi välja anda, võiksid poliitikud analüüsida, kuidas praegust väljamaksete süsteemi paindlikumaks muuta või vähemalt ette nähtud paindlikkust ellu viia. Selliseks, kus osa riskist, aga ka potentsiaalsest tulust, võtaks enda kanda ka pensionär.