13. juuli 2010 kell 13:20

Euro on kvaliteedi märk

Väikeriigi võimalused silma paista ja eeskuju pakkuda on haruldased. Eesti on neid osanud kasutada ja ka ise loonud. Viimane aasta-poolteist on selle poolest üsna ajaloolised. Oleme üles näidanud erakordset võimet kohaneda, kokku leppida ja kärpida.

Ja vastupidiselt skeptikute arvamusele näib see viivat meid mitte üksnes kriisist välja, vaid ka tõhusale majanduskasvule. Selle taga on olnud arvutu hulk mõistlikke, ehkki ebameeldivaid otsuseid ettevõtete, kodanike ja riigi tasemel.

See on olnud ühiskondliku kokkuleppe mõõtu protsess, mida sümbolina on paradoksaalselt  saatnud võõramaine rahaühik. Oleme näinud isegi pilti, kus ettevõtjad maksutõusude puhul valitsuse kaitseks välja astuvad. Kui mullu  kiiruga käibemaksu tuli tõsta, ütlesid Kaubandus-Tööstuskoda ja Tööandjate Keskliit, et seda on vaja euro nimel. Üksikliikmetegi pahameel oli üsna vaoshoitud. 

Et maksude kallale läks ka valitsus ise viimase võimalusena ja vastu tahtmist, oli ettevõtjate tugi eriti hinnatav. Otsustavus tasus end tegelikult kiiresti ära, me taastasime usalduse ja rahandusliku võimekuse. Balti naabritel läks otsustega rohkem aega ning nad said aasta tagasi tunda talumatut intressimäärade tõusu, Läti sedagi, et tema võlakirjadel polnud ostjaid, ning kummalgi ei jätkunud reserve. See ei jätnud varju heitmata ka meile, ent on ilmne, et naabritel läheb nüüd kauem aega ka kriisist väljumisega. Aga Eesti eeskuju on olnud innustav, konsolideerimine on toimunud kogu regioonis ning turgude jaoks ei ole ta enam too hädaorg, millena nähti meid eelmisel aastal.

Kuigi euro on märgina seejuures tähtis, ei räägigi me seejuures niivõrd temast kui just rahandusest ja majandusest tervikuna. Sest tegelikult ei teinud me õieti midagi spetsiaalselt euro pärast. Kõike tehtut oli niigi vaja, tegelikult veelgi varem ja rohkem, aga selline on kord juba demokraatlik paratamatus.

Eesti retsept, radikaalsed kärped koos käibemaksutõusuga, on nüüdseks EL trend. Kuigi sisetarbimine on suurte riikide puhul määravam, lähtutakse siiski sellest, et tarbimise maksustamine on majandusele võrdlemisi ohutu ning et puudujäägi suurem kärpimine on turgude usalduse ja võlakriisi lahendamiseks vältimatu. Sama seisukohta on kinnitanud nii IMFi kui Euroopa Keskpanga president. Jääb vaid loota, et sellega saadakse riigiti hästi hakkama, ent igatahes pole see enam see eurotsoon, kuhu me astuda kavatsesime. Kujunevasse on põhjust tahta veelgi rohkem. See ei tähenda enam pelgalt suure valuutapiirkonna stabiilsust ja usaldusväärsust, vaid selles ei vaadata enam mööda  ka võlgadest ega valitsuste hoolimatusest rahanduse jätkusuutlikke suhtes.

Kava kohaselt hakatakse ELis andma soovitusi riikide makrotasakaalustamatuste puhul ning nõudma kärpeid ka siis, kui defitsiit on lubatu piires, aga võlad piisavalt kiiresti ei vähene. Eurotsoon on selle protsessi tuumik, aga ega Euroopal polegi teist valikut. Meile sobib see hästi ja valutult. Kahlemata on meil eripärasid, mis võivad probleemiks osutuda, nagu jooksevkonto puudujääk või hinnakonvergents, ent meie riskid ei ole suured ning sekkumismehhanismid ei saa siin olla nii jõulised kui võlgade ja ülekulu puhul.

Küllap peegeldab ettevõtjate toetus eurole sedagi, et meil pole kunagi olnud arvestatavat devalveerimislobi. Kindel kurss on olnud rahvuslik usk, millele on oldud lojaalsed, ent see on olnud ka väga praktiline kaalutlus. Väikeriigil pole väljavaateid ajada tõhusat aktiivset rahapoliitikat, samas toimib majandus suuresti eurodes, sealhulgas on eurodes olnud odavam laenu võtta. Krooni odavnemine poleks valus mitte ainult laenu võtnutele, vaid rahvas muutuks üldiselt vaesemaks. Väheneksid ka investeeringud. Isegi meie eksport on impordi kaudu euromahukas, nii et devalveerimisest poleks meil olnud loota midagi head.

Raha kindel kurss on sügavalt usalduse küsimus, ent krooni kui väikese valuuta puhul on usaldus paratamatult piiratum. Valuutakomiteed ega meie kindlameelsust turud päriselt ei usu ega mõista, seepärast on vahetus igal juhul praktiline. Kriisi ajal alandas S&P meie riigireitingut 1 ja Fitch 2 pügala võrra. Kui tuli selge soovitus meie euroliikmelisusele, tõstis S&P reitingu endiseks tagasi. Ent võlakriisis ei aita ka valuuta - Moodys'e reiting on meil juba 6 pügalat madalam kui Kreekal, ehkki olime alles ühel tasemel.

Reitingu tulemus on mõistagi intressides. Eesti marginaalid ettevõtlusele ja kodanikele on vastavalt eelarve- ja eurootsustele langenud. Me pole siin erandlikud. Kreeka laenud turult olid enne kriisi alla poole protsendipunkti kallimad kui Saksamaal, praegu aga juba 7 ja rohkem. Enam Kreeka turult laenu juurde ei saagi, nii nagu ei saanud vahepeal Läti.

Me ei tea veel öelda, kui palju lisandub Eestile euromärgist laenumahtu ja otseinvesteeringuid, aga kindlasti neid lisandub. Tuleval aastal oleme prognooside järgi kõige kiiremini kasvav EL majandus, mis võib küll muutuda, aga vaevalt et palju. Seda hoogu tuleb hoida ja mitte arvata, et raha vahetus  tohiks kaasa tuua kummi lõdvaks laskmise ja poliitika muutumise. Kindlasti peame viljelema vähemasti sama mõistlikku rahandust, seda enam, et samas suunas liigub Euroopa.

Autor: Jürgen Ligi, Jaana Pikalev

Hetkel kuum