Palju kära mitte millestki

OÜ Vormsi Tuulepark oleks saarele püsti pannud paarkümmend jaama koguvõimsusega mõnikümmend megavatti. Vormsi nende toodangut ei vaja. Mandriga aga ühendavad saart vaid jaotusvõrgu kaablid, vaja olnuks võimsamat põhivõrgu kaablit. Tehniliselt oleks selle merre laskmine võimalik, ent läheks liiga kalliks. Oleks Vormsi need asjad endale selgeks teinud, polnuks vaja allkirju koguda ega üldkogu kokku kutsuda.

Dokumendipõhiseid argumente tuuleparkide vastastel esitada polnud. Valla üldplaneeringus tuuleparkidele kohta pole, planeeringut muuta pole kavatsetudki. Vormsi Tuulepark OÜ, kes pole valla võimudele kunagi esitanud ametlikku taotlust tuulepargi ehitamiseks, loobus plaanist juba aprillis. Ka jutud Aulepa tuulepargi hirmutavast eeskujust ei pea paika: sealne mürafoon vastab tervisekaitseinspektsiooni andmeil normatiivile.

Oli palju kära eimillestki.

Loodus on vaieldamatult väärtus. Aga seda väärtust on hea tahtmise korral võimalik siduda teiste väärtustega. Maainimesed küsivad: mis meil neist tuuleparkidest kasu on? Maksavad ainult maamaksu, aga seda saaks vald ka tuulejõujaamadeta. Jutt jumala õige! Aga see probleem on lahenemas. Nelja Energia OÜ sõlmis Viru-Nigula vallaga leppe - ettevõte maksab vallale viis krooni iga toodetud megavatt-tunni pealt. Lähiajal kirjutatakse samasugune lepe alla Hanila vallaga. Analoogilisi läbirääkimisi peetakse ka mitmel pool mujal.

Hanila vallavolikogu ei lase tõepoolest enam üles panna häälekamaid käigukastiga tuulejõujaamu. Neid on ses vallas neli, ülejäänud 22 on käigukastita. Ettepaneku tegi valla energeetikakomisjon. Viru-Nigula tuulepargile lähedal paiknevad elamud aga saavad Nelja Energialt näiteks uued aknad.

Nii tulebki välja, et tuulepargid võivad kohalikele omavalitsustele ja kogukondadele meeldida küll. Keelustamine ei ole ainus ohjeldamisvõimalus.