Renault 19 on surnud, elagu Renault Mégane! Tegelikult pole surnud mitte ainult tänaseks ajalukku läinud Renault 19, vaid kogu Renault´de numbriseeria -- 19 oli Renault mudelivalikus viimane, kus nimena kasutati numbrit. Kui päris täpne olla, siis kabriolettversiooni tootmine väikestes kogustes siiski veel jätkub, samuti jäävad Renault´ vanad mudeleid tootmisse veel Argentiinas, Türgis ja Sloveenias.

Renault 19 oli üks kõigi aegade edukamaid prantsuse autosid. Seitsme tootmisaasta jooksul veeres konveierilt 3 miljonit Renault 19, neli aastat püsis R19 Euroopa suurimal autoturul Saksamaal välismaise autona nr 1.

Neil päevil Prantsusmaal müüki jõudnud Renault Mégane kujutab endast tervet tooteperekonda, mis tulevikus kasvab viieliikmeliseks. Esialgu lähevad tootmisse viieukseline luukpäraversioon ja kupee, hiljem lisanduvad sedaan, kabriolett ja omas suurusklassis täiesti unikaalne nähtus -- mahtuniversaal.

Megane´i esimene modifikatsioon -- luukpäraversioon -- on R19 otsene järeltulija. Auto on oma eelkäijast 2 cm võrra lühem, teljevahe on samal ajal 4 cm võrra pikem ning auto ise 1 cm võrra kõrgem. Tagaiste on 32 mm võrra laiem, tagaistuja jalad on aga saanud R19ga võrreldes 25 mm lisaruumi. Pagasiruum mahutab 348 liitrit.

Kupeeversioon on tunduvalt väiksem -- pikkust on vähem 11 cm, kõrgust 6 cm.

Mégane´i jõuallikas on kas 70- või 75 hj 1,4-liitrine, 90 hj 1,6-liitrine, 115 hj 2-liitrine bensiinimootor, 1,9-liitrine 65 hj diisel- või 95 hj turbodiiselmootor. Kupeeversioonile paigutatakse ka 2-liitrise töömahuga 150 hj bensiinimootorit.

Salong on ehtprantslaslikult julge disainiga, rohkelt on kasutatud kumeraid jooni. Ehkki väliselt leiab Mégane´i juures ohtralt ühist mulluesitletud Lagunaga, on viimase salong tunduvalt konservatiivsem ja soliidsem. Mégane´i salong on madalama keskklassi autole kohaselt nooruslik ja julge.