Kas ametite likvideerimine on ilmtingimata hädavajalik?

Iga struktuuri muutmine toob kaasa täiendava bürokraatia. Meiega on ka räägitud, aga ma ei kommenteeri enne, kui olen otsust must- valgel näinud.

On olemas teatud rusika-reeglid. Üks neist on see, kui palju riik sisemajanduse kogutoodangust oma avalikule sektorile kulutab. Arenenud riikides ei ole see üle 10%. Kui kulutused sellest üle lähevad, siis bürokraatia hakkab ennast taastootma. Me peaksime tegema üsna kardinaalseid otsuseid, et seda vältida.

Haldusreformi tuleb nüüd jätkata. Teha võib seda kahtepidi. Võib aritmeetiliselt läheneda, et me järgmisel aastal kirjutame mõnele ametile 0% või miinus 20% juurdekasvuks ja vaatame, mis edasi toimub. Teine võimalus on vaadata üle riigivalitsemisfunktsioonid: kus riik teostab normeerivat ja loovat funktsiooni ja kus ta teostab riiklikku järelevalvet või kus ta osutab palju üldkasutatavaid teenuseid.

Valitsuse haldusreformikomisjon lähtubki funktsionaalsusest. Umbes 9 protsendi, s.o 1200-1300 ametniku koondamise kiitis valitsus heaks. Üks osa ametitest-inspektsioonidest läheb ministeeriumi osakondadeks, teine osa enam riigilt palka ei saa. Näiteks autoregister või haiglad.