Kas ametite likvideerimine on ilmtingimata hädavajalik?

Tuleb lähtuda ülesannetest, millega keegi kuskil tegeleb. Seejärel peab vaatama, kuidas seda ülesannet on võimalik lahendada. Meie tunnetame küll, et metsaametil on põhjust edasi eksisteerida. Meie struktuuris on 200 allasutust, meil on 4000 inimest, kelle tööd me koordineerime ja kui seda tööd hakkaks tegema mingisugune osakond ministeeriumist, on seda raske ettegi kujutada.

Kindlasti on ameteid, mida on võimalik reorganiseerida. Politsei-, maksu- ja tolliametid jäävad kindlasti alles. Metsaametil ei ole tegemist ainult administreerimisega, vaid tootmisele kaasaaitamisega.

Kahtlemata oleks iga ameti juht väga rumal inimene, kui ta ei suudaks põhjendada, milleks tema juhitavat ametit vaja on. Ma ei võtaks enda peale arvata, millised ametid tuleks just likvideerida. Ma ei tunne nende tööd nii täpselt.

Iga struktuuri muutmine toob kaasa täiendava bürokraatia. Meiega on ka räägitud, aga ma ei kommenteeri enne, kui olen otsust must- valgel näinud.

On olemas teatud rusika-reeglid. Üks neist on see, kui palju riik sisemajanduse kogutoodangust oma avalikule sektorile kulutab. Arenenud riikides ei ole see üle 10%. Kui kulutused sellest üle lähevad, siis bürokraatia hakkab ennast taastootma. Me peaksime tegema üsna kardinaalseid otsuseid, et seda vältida.

Haldusreformi tuleb nüüd jätkata. Teha võib seda kahtepidi. Võib aritmeetiliselt läheneda, et me järgmisel aastal kirjutame mõnele ametile 0% või miinus 20% juurdekasvuks ja vaatame, mis edasi toimub. Teine võimalus on vaadata üle riigivalitsemisfunktsioonid: kus riik teostab normeerivat ja loovat funktsiooni ja kus ta teostab riiklikku järelevalvet või kus ta osutab palju üldkasutatavaid teenuseid.

Valitsuse haldusreformikomisjon lähtubki funktsionaalsusest. Umbes 9 protsendi, s.o 1200-1300 ametniku koondamise kiitis valitsus heaks. Üks osa ametitest-inspektsioonidest läheb ministeeriumi osakondadeks, teine osa enam riigilt palka ei saa. Näiteks autoregister või haiglad.