Valitsus peab muutuma

Sellel nädalal ajalehtede veergudel käivitunud reformierakonna ja koonderakonna liidrite sõnasõda on kahtlemata üks osa valimiskampaaniast, sest tülli pole mindud oma põhimõtete ja eesmärkide kaitsmise pärast. Pärast valimisi istuvad Siim Kallas ja Tiit Vähi jälle naeratades ühe laua taha ja valimiskampaania käigus tehtud sapised märkused unustatakse.

Äripäev ei usu, et lähiajal valitsuskoalitsioon laguneb. Valitsuskoalitsiooni püsimist ei saa siduda kohalike omavalitsuste valimiste tulemusega, sest eelkõige sõltub valitsuse koosseis erinevate poliitiliste jõudude esindatusest riigikogus.

Kui vaadata riigikogu koosseisu, siis on selge, et ilma koonderakonnata ei ole reformierakonnal võimalik asutada enamusvalitsust. Selleks, et meie elu hakkaks aga korraldama vähemusvalitsus, pole Eesti ühiskond veel valmis. Teine võimalus, kuidas koonderakonnast lahti saada, on riigikogu erakorralised valimised. Uutest valimistest ei ole aga suurt kasu, sest erakondade esindatus riigikogus jääb praegusega võrreldes enam-vähem samaks.

Toimetuse arvates on muutused valitsuskoalitsioonis vajalikud, sest praegust valitsust võib võrrelda vankriga, mida tirivad luik, haug ja vähk. Reformierakonna või koonderakonna asemel peaks valitsusest aga lahkuma maarahvaühendus. Ei ole loomulik, et liberaalse majanduse eest seisjad kuuluvad ühte koalitsiooni protektsionismi toetavate maameestega.

Reformi- ja koonderakond peaksid koostööd valitsuses kindlasti jätkama, sest mõlemad erakonnad on majanduspoliitika osas sarnastel seisukohtadel. Kohati tundub Tiit Vähi oma sõnavõttudes isegi liberaalsem, kui liberaalse majanduse lipulaevaks peetav reformierakond.

Maamehi võiksid valitsuses asendada Isamaaliit, parempoolsed, mõõdukad ja arengupartei. Kui konkreetne pakkumine teha, siis oleksid praegu opositsioonis olevad erakonnad nõus riigivalitsemisel kaasa lööma ja loobuksid soovist korraldada erakorralised valimised.

Kindlasti oleks ettevõtjatele kasulik, kui kõrvalleheküljel olevast peaministri kümnest käsust enamiku viiks valitsus ka ellu ja need ei oleks ainult valimiskampaania üks osa. Mis saab olla selle vastu, kui valitsus toetab võrdset konkurentsi, aitab ettevõtjal jõuda välisturule, vähendab inflatsiooni, viib kiiresti lõpule erastamise, toob Eestisse välisinvesteeringuid, suurendab transiiti ja parandab ettevõtluskeskkonda.

Kahju on ainult sellest, et valitsusjuht alles nüüd, vahetult enne valimisi, need kümme käsku avalikkusele teatavaks teeb. See programm oleks tegelikult pidanud ilmuma juba aasta eest.

Seni on koalitsiooni tegevus ja mitmed ministeeriumite välja töötatud seaduseelnõud osutunud aga hoopis ettevõtlust pärssivaks.

Loodetavasti on see aeg nüüd saanud ajalooks ja peaministri ning valitsuse ettevõtjasõbralikkus pole tingitud ainult pühapäeval toimuvatest valimistest.