29. oktoober 1996
Jaga lugu:

Kuidas suhtute töösturite esitatud ettepanekusse?

Seaduse muudatuse eelnõus ei ole hetkel juttu pankroti algatamise poole omakapitali suurusest miinimumnõudest. Juttu on ainult aktsiaseltsi ja osaühingu miinimumkapitalist mingiprotsendisest miinimumnõudest. See, kas see on pool, veerand või mõni muu number, on teema, mida praegu arutatakse. Pool omakapitalist on natukene üle pingutatud.

Suurettevõtete juhtide huvi asja vastu on põhjendatud. Väga palju on juhtumeid, kus praegust pankrotiseadust on kuritarvitatud. Ehkki samas ma julgeks väita, et küsimus ei ole olnud niivõrd seaduses, kuivõrd kohtunike kvalifikatsioonis ja sageli ka nende süvenemises asjadesse. Loomulikult saab praegugi võlgnikult nõuet välja nõuda tsiviilkorras. Paljudel juhtudel aga pöördutakse pankrotimenetluse poole selleks, et hoida kokku riigilõivu arvel. Pankrotimenetlus on palju keerulisem kui tsiviilmenetlus. Pankrotti eelistatakse, sest meil on seda idealiseeritud. Sellega saab justkui teise ettevõtte täielikult oma kontrolli alla. Tegelikult ei ole pankrot väikeste nõuete rahuldamise koht. Praegu näiteks raugevad umbes 60% pankrotitaotlustest, see ei ole normaalne. Pankrot peaks tähendama ikkagi seda, et firma on põhja minemas. Ja sellesse tuleks tõsiselt suhtuda, ka kriminaalõiguslikust seisukohast. Kui aga pankrotte toimub väga palju, siis nad muutuvad rutiinseks ja sisulisele poolele ei pöörata enam tähelepanu.

Pankrotimenetluse algatamiseks poole omakapitali suurust miinimumvõlanõuet ei pea ma ei õigeks, loogiliseks ega vajalikuks. See tähendaks ju tegelikult seda, et pankrotimenetlust pole üldse võimalik alustadagi. Samas võib ju alati öelda, et midagi pole katki, võlanõuet saab ka teistmoodi kui pankrotimenetluse kaudu nõuda. Aga seda soovivad need, kes teavad, et võimaluse sorida viis aastat tagasi tehtud tehingutes annab ainult pankrotimenetlus. Tsiviilkohtus saab selle nõude võib-olla kätte, aga samal ajal on võimatu selgeks teha, mis võib firmas kuritegelikku olla, millest pankrot on tekkinud, see jääb kohtu, pankrotihalduri ja võlausaldaja silmaulatusest välja.

See on küll tobe jutt, et halduri tegevus halvab ettevõtte tegevuse, seda võib teha ainult halb haldur ja halb koostöö võlgniku ja halduri vahel. Haldur ei pea ilmtingimata varasid arestima. Mina näiteks ei ole ajutise pankrotihaldurina kuni pankrotimenetluse väljakuulutamiseni arestinud ühegi ettevõtte vara. Kui aga tekib halduri ja võlgniku vahel konflikt, siis ei jää halduril muud üle. Seaduses peaks olema fikseeritud, et pankrotimenetlus ja sanktsioonid algavad hetkest, kui kohtunik teeb sellekohase määruse. Kui see viga parandataks, siis annaks juba seadusega põhjendamatuid arestimisi vältida. Samas on ka täitevbüroo arestinud põhjendamatult näiteks kümnekordse võlanõude vara.

Jaga lugu:
Hetkel kuum