15. juuni 1997
Jaga lugu:

Eelista eestimaise kvaliteeti

Välismaise taustaga ham-burgerist saab vormi poolest eesti toote väga väikese vaevaga -- tuleb sellele lihtsalt estburger nimeks panna, nagu on tehtudki. Võib aga olla kindel, et ainult kohalikkusele viitavast eesliitest ei piisa, et kiirtoidusõpru eestimaise eelistamise võrku meelitada.

Äripäev on seisukohal, et parim reklaam eesti tootele on toode ise. Esimene nõue, et omamaist kaupa eelistataks, on selle kvaliteet. Kui eestimaist tarbima kutsuva sildi all tahetakse tarbijale müüa n-ö mingit pahna, siis see on petukaup ning toob kaasa vastupidise efekti.

Kaubamärk «Eelista Eestimaist!» ise on praegusel hetkel koos Kaubalehega varjusurmas ja müügil, nii et teised tegijad on sunnitud muid variante kasutama, kuid sellelaadsed ettevõtmised ei ole soikunud.

Reedel pidasid Sangaste lossis seminari projektis Oma Pood osalejad. Briti Know How fondi rahastatud projekti põhieesmärk on propageerida ostjate hulgas ökoloogiliselt puhtaid Eestis toodetavaid toidukaupu. Sellega on ühinenud kümmekond Eesti firmat ja neli-viis kauplust, kusjuures üks neist Pihkvas. Umbes samal ajal, mai keskel, kui Oma Pood jõudis tarbijani Tallinnas Järve kaubamajas, püüdsid turundushuvilised Fontese kõrgema ärikooli tudengid äratada ostjate huvi kodumaiste toiduainete vastu Stockmannis.

Eesti tööstuse ja tööandjate keskliit käis aga möödunud kolmapäeval peaministri jutul, et alustada kampaania «Eelista eestimaist!» käivitamist riigitelevisioonis. Kohtumise mõte oli saada valitsuse toetust ettepanekule reklaamida kodumaiseid tooteid riigitelevisioonis ja riiklikul toel poole hinnaga. Toimetuse arvates on töösturid oma nõudmistega siinkohal küll liiale läinud. Kui nad tahavad ühist reklaamipoliitikat ajada, tehku seda, aga mitte maksumaksja raha eest.

Üleriigilistele kampaaniatele on lisa pakkunud ka väiksemad õed-vennad, nagu näiteks «Eelista Mulgimaist!» Viljandimaal.

Eestimaise eelistamisse süstib parasjagu eelarvamust see, et mõistliku ideega on kaasas käinud omavahelised kemplemised. Nii nagu on missivõistluse ja muudegi asjadega, leidub alati vähemalt kaks seltskonda, kes ühel ajal sama asja, aga ilmtingimata erineval moel tahavad ajada.

Samuti pole täpselt selge, mida me õigupoolest eelistama peaksime. Nagu näha ka kõrvalolevast küsitlusest, on mõistet «eestimaine» väga raske määratelda. Välismaise firma välismaisest toorainest ja välismaal toodetu seda kindlasti ei ole. Selgelt kodumaine on mõnest Läänemaal asuvast tarust pärit mesi.

Vahepeal on aga piiri tagant saadetud kontsentraadist valmistatud kokakoola, kus Eesti osa on peamiselt Tallinna vesi ja tööjõud, Inglise kangast siin valmisõmmeldud Baltmani ülikond, Viljandimaal Järvekülas praeküpseks kasvav emu ning ameerika linnulihast kanapihv, mis Saha-Lool valmis pätsitakse ja ära pakitakse. Missugune nimetatutest on rohkem eesti toode ning kas nad seda üldse on? Või hoopis eksitatakse tarbijat, kui sedasorti pihve eestimaise pähe pakutakse?

Tuleb nõustuda, et sellises olukorras piiri tõmbamine jääb sageli emotsionaalsele pinnale. Ise küsimus on, kas seda piiri üldse nii rangelt vaja tõmmata ongi.

Suure algustähega eesti toodet ei saa üldisest tootmise ja tarbimise kontekstist välja rebida ning kasvatada nagu potilille. See peab kasvama ja arenema üldises konkurentsis. Eelistama paneb seda kvaliteet ja pole paha, kui viimane on ühtlasi nii hea, et vastab ka mujal maailmas kehtivatele nõuetele.

Jaga lugu:
Hetkel kuum