Tarbijahindade tõus Eestis on hetkel paratamatu

Hindade tõus, millest me enda arvates olime edukalt üle saanud, üllatas 1998. aasta alguses ebameeldivalt. Mäletatavasti kasvas tarbijahinnaindeks (THI) jaanuaris 3, veebruaris 1 ja märtsis 0,8 protsenti. Seega sai esimese kvartaliga «täidetud» juba 4,9% aastanormist (mis ei ole 100%).

Suure kiirusega kasvavad numbrid sundisid revideerima valitsusepoolset ametlikku tarbijahindade kasvu prognoosi, mis oli 9% ringis. IMFi majanduspoliitika memorandumisse kirjutasid valitsus ja Eesti Pank, et 1998. aasta inflatsioon langeb 8 protsendini. Ehkki inflatsiooni ja THI vahel tuleb vahet teha, on nii ühte kui teist ülesannet raske täita. THI kasvunumbritega oleme ka teistest Balti riikidest ees.

Osutub, et rahareformist alates on ostukorv, mis küll vahepeal oma ametlikku koostist muutis, kallinenud 6,42 korda. Ostukorvi kaup, mis toona maksis 100 krooni, maksab nüüd 642 krooni. Väga suure panuse andsid rahareformi järgsed kuud, mil kaubad alles otsisid endale õiget kroonihinda.

Eesti, mis liigub Euroopa poole kiiremini kui Läti ja Leedu, on sunnitud kiiremini lähenema ka Euroopa hinnatasemele. Ilmselt on hinnatõus seetõttu paratamatu. Eesti kiire majanduskasv võib samuti hoogustada hinnatõusu. Ehkki teoreetiliselt põhjendatud seos majanduskasvu ja inflatsiooni vahel puudub, kipub statistika seda seaduspärasust siiski kinnitama. Majanduskasvu soodustavad madalad intressimäärad, mis aga ühtlasi soodustavad laenuvõtmist, mis omakorda suurendab rahamassi.

Tingimustes, millistes Eesti praegu asub, ei saa üheselt öelda, et inflatsioon on jäägitult halb. Inflatsiooniga püüavad armutult võidelda stabiilsed majandused, nagu näiteks Rootsi. Rootsi püüdis kehtestada administratiivselt kaheprotsendilist aastainflatsiooni. Täielikult niisugused meetmed õnnestuda ei saa, aga kuna need alandavad inflatsiooniootust, siis on efekt lõppkokkuvõttes positiivne.

Eestis on tarbijahindade kasvu avalikustamisel märgata mõningast andmete ilustamist, näiteks eelmise aasta lõpul, kuigi selleks ei peaks olema põhjust. Ametlik statistika valib avaldamiseks sobivaima arvu, milleks on kas tarbijahindade tõus detsembrist detsembrini või siis tarbijahindade aasta keskmine kasvumäär (selle arvutamise eeskirja tuleks tutvustada). Kui praegu on avaldamist väärt aasta keskmine THI kasv, siis mõned aastad tagasi oli selleks THI kasv detsembrist detsembrini kui väiksem number. 1997. aasta keskmine THI kasv oli 11,2%, 1996. a detsembrist kuni 1997. a detsembrini aga oli THI kasv 12,3%. Võrdluseks 1997. a märts kuni 1998. a märts -- kasv 14,2%.

Inflatsiooni all mõeldakse üldist hinnataseme tõusu riigi majanduses. Arvesse läheb kõik, millel on hind -- kaubad, kinnisvara, maa jne. On selge, et kõikide hindade muutumist on võimatu jälgida. USAs kasutatakse inflatsiooni hindamisel kahte meetodit.

Esimene neist on tarbijahinnaindeks, mis väljendab keskmise pere ostukorvi hinna muutumist. Samas tähenduses on THI ka Eestis. Kuna keskmise pere ostukorvis ei ole kinnisvara ega maad, siis võib THI inflatsioonist lahkneda. Samas ei ole oluliselt paremat näitajat, mis oleks sama lihtsalt arvutatav.

Teisena arvutatakse USAs sisemajanduse kogutoodangu deflaatorit, mis on sisemajanduse kogutoodang (SKT) jooksvates hindades jagatud püsihindadega. Inflatsiooni hindamisel SKT deflaatori abil hõlmatakse neid komponente, mis kuuluvad SKT arvutusse, seega siis samuti mitte absoluutselt kõike.

Mis pidurdaks inflatsiooni? Vastused on olemas, aga kas me tahame neid kuulata: palkade külmutamine ja intressimäärade järsk tõstmine. Praktikas peaks püüdma inflatsiooni tagasi hoida, aga mitte iga hinna eest. Euroopa Liit toob tõenäoliselt kaasa veel mõnede hindade tõusu. Nii et ootame ära.