Isu kasvab süües

Tänavu said lehmapidajad riigilt otsetoetusi 70 miljonit krooni, tulevaks aastaks nõuavad nad 150 miljonit. Peale lehma-, varasemate teravilja- ja lihaveisetoetuse tahavad põllumajandustootjad veel 60 miljonit emiste, lammaste, kitsede ja linnukasvatajatele.

Äripäev ei poolda otsetoetuste maksmist põllumajandustootjaile: ei ole mõtet matta miljoneid maksumaksja kroone ärisse, mis ei taha end kuidagi ära tasuda.

Põllumajandusministrina konservatiivsemaks muutunud Maarahva erakonna peasekretär Andres Varik toetaks eelkõige konkurentsivõimelist tootmist. Ent konkurentsivõimeline ei vaja toetust. Pigem tuleks otsida võimalusi pikaajaliste laenude andmiseks tootjaile.

Toetamine eeldab raha ratsionaalset ja õiglast jagamist. Seda kahjuks pole me seitsme aastaga selgeks saanud. Eesti tänane tegelikkus -- vähe töövõimelisi, vähe maksumaksjaid, vähe raha -- lubab pigem asjadel omasoodu areneda. Toetamine on rohkem rikaste riikide pärusmaa.

Põllumajandustootjad ei taha muidugi isevoolu teel arengust kuulda. Nemad näitavad euroliidu poole -- seal on, miks meil pole.

Paraku hakkab ka Euroopa aru saama laustoetuste mõttetusest (Eesti näide kinnitab seda), ent masinavärk on käima lükatud ja seda niipea pidama ei saa.

Tootjad said hõlpraha maitse suhu ja nende isu kasvab «süües» -- läbirääkimised valitsusega on kulgenud nõudmiste järjekindla suurenemise suunas, ulatudes tulevaks aastaks koostatud kokkuleppeprojektis ligi 1,3 miljardi kroonini. Järgmise aasta riigieelarve on esialgsetel arvutustel 17, 7 miljardit krooni. Põllumajanduse osakaal sisemajanduse kogutoodangus on 4% (varem 20%), tootmises on hõivatud 7% töövõimelisest elanikkonnast. Toodud arve kõrvutades näib tootjate nõutud summa absurdne.

Põllumajanduse allakäigu põhjusena mainivad tootjad Eesti majanduse liigset avatust. Avatud turumajanduse tingimustes tegutsevad aga teisedki tootjad. Põlluharimine ja loomakasvatus on samasugune tootmistegevus nagu kangakudumine või mööbli valmistamine -- vajab tooret, seadmeid, tootmishooneid, oskajaid töötajaid.

Statistika näitab, et ainult veerand ettevõtetest püsib kauem kui kaks aastat. Miks peaks uustalu olema midagi sellist, mida peaks vägisi ülal pidama? Nostalgiast?

Vaevalt on põllumajanduslik suurtootmine see maaelu idüll, mida me taga igatseme või mille väljasuremisohtu kilbile tuues tootjad toetusi küsivad. Seda idülli kehastavad ühe-kahe lehma pidajad, ise idülli tunnetamata. Äri seisukohalt vaadatuna on paari lehma pidamine pigem hobi. Ühegi hobi eest aga peale ei maksta.

Väiketootmine oli, on ja jääb. Vähemalt senikaua, kuni on nõudlust ja kuni tootja pakub sellist kaupa, et eestlane ka edaspidi eestimaist eelistab.

Toetused kuulugu ikka sotsiaalpoliitika valdkonda. Töötus ja töövõimetus on piiriks, kustmaalt riik peab hakkama toetusraha jagama.