Eksportööride toetamise poliitiline akt
Riigikogus läbis esimese lugemise ekspordi riikliku garanteerimise seaduse eelnõu, mille kohaselt luuakse riiklik sihtasutus. Asutus hakkab korraldama eksportida soovivate ettevõtete välispartnerite tausta kontrolli ja tehingute ebaõnnestumise korral hüvitab kahju 70% ulatuses.
Põhimõtteliselt võib seaduse tegijate head tahet hinnata, paraku on toimetusel vähe usku, et süsteem toimima hakkab. Sestap võib ekspordi garanteerimise seadust pidada pigem poliitiliseks aktiks.
Mõte on iseenesest hea ja õilis, ent esimene kahtlus tekib juba garantiide katteks mõeldud reservi suurust vaadates. 30 miljonit võib ühelt poolt tähendada seda, et garantiipreemiad ja garantiid taotlevate ettevõtete muud maksed peavad olema üsna suured, et sihtasutus oleks üldse võimeline midagi garanteerima. Või siis teiselt poolt -- asutuse poolt aktsepteeritavate välisfirmade nimekiri tuleb väga lühike ja sinna kuuluvad ainult sellised nimed nagu Canon ja Coca-Cola.
On raske uskuda, et ettevõtja, kes tahab oma toodangut välismaale müüa, ei ole motiveeritud ise ostja tausta uurima. Pigem on eksportija välismaailmaga rohkemgi kursis kui sihtasutuse ametnikud. Loomulikult ei saa ühelgi ettevõtjal olla midagi selle vastu, kui keegi tema eest osa tööd ära teeb ja tema riskid maandab. Ent Eestis on olemas ka kindlustusseltsid ja pangad. Ilmselt usuvad seadusetegijad, et riiklik asutus suudab riske paremini maandada ning mõjub soliidsemalt. Senine ajalugu ja kogemus seda usku eriti ei toeta, meenutame kasvõi Maapanka ning Hüvitusfondi.
Korralikult töötav sihtasutus eeldaks esiteks suuremat reservi kui 30 miljonit. Tööle peaks värbama oma ala tõelised spetsialistid, kes ei teeks valesid, maksumaksjale kurnavalt mõjuvaid otsuseid. Samuti peab olema tõhus järelevalvesüsteem, sest mitte ainult välispartneri, vaid ka eksportija taust vajab kontrollimist. Eks ole soodumus petta ju ka meie poolel. Loodetavasti on eelnõu autorid ka sellele mõelnud. Kui ei, on sihtasutuse loomise eesmärk lihtsalt raha jagada, ent seda saab teha asutust loomata.
Äripäeval ei ole midagi eksportööridele soodustuste tegemise vastu, selleks aga on tõhusamaid meetodeid. Kõige toekam neist oleks ettevõtte tulumaksu kaotamine. Eksportijat aitaksid tõsised ekspordi-
krediidiliinid, mitte pisikese kapitaliga fond juhtide sõpruskonnale. Miks mitte ka riigi garantiiga laenud ehk Hansapank Eesti peadirektori Indrek Neivelti mõni aeg tagasi väljakäidud idee. Võimalik on majanduse stabiliseerimise reservi rahast sihtotstarbeline süst eksportijaile. Ja lõpuks muidugi on ka krooni devalveerimine, millest viimasel ajal taas rohkem rääkima hakatud, üks asi, mis eksportijad mõneks ajaks rõõmust hüppama paneks.
Kui riik tahab midagi tõsist eksportijate toetuseks teha, peavad mastaabid olema suuremad. Praegune seaduseelnõu kipub pigem riigile hea reklaam olema. Tore IMFile rääkida, et üks hoob loodud.