Vabaturgu ahistav õudusunenägu Eestis
Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 20 muutmise seaduse vastuvõtmine, millega pikendati kohaliku omavalitsuse eelisostuõigust kinnisasja omandamiseks kuni 01.01. 2002 (RT I, 1998, nr 113/114, art 1877, 30.12.1998), hävitas naiivse lootuse, et Eesti on valinud turumajanduse ja erastamise tee.
Luhtus paljude omanike ja investorite unistus, et seadusandja peab kinni oma lubadusest lõpetada see vabaturgu ahistav õudusunenägu 1. jaanuaril 1999. aastal.
Omavalitsuse eelisostuõigus on sama kui riigistamine, sest Eestis niigi hädiselt tärkavast ja ametnike vihatud eraomandist tehakse jälle anonüümne ja kollektiivne omand.
Eesti on minule teadaolevalt ainus riik maailmas, mis on kehtestanud omavalitsuse universaalse eelisostuõiguse.
Ka avalikult sotsialistliku orientatsiooniga riikides kehtib eelisostuõigus üksnes muinsus- ja looduskaitse objektide suhtes.
Seega, Eestis ei ole omanikul õigust otsustada, kellele ja mis hinnaga kinnisvara lõppkokkuvõttes võõrandada või millisel otstarbel omandit kasutada, sest väidetavaid kollektiivseid huvisid eelistatakse erahuvidele.
See mõistusevastane säte ei hakka õnneks tõhusalt tööle, sest igasugusest vabaturgu ahistavast ja mittevajalikust piirangust on võimalik hoiduda. Näiteks, kinnisvara müüjal on võimalus enne kavandatavat müüki kinnistu koormata nii, et see muutub omavalitsusele vähematraktiivseks.
Arvestades asjaõigustoimingute aeglust ja kohmakust, kaasneb koormamisega kinnisvarakäibe oluline aeglustumine, mis on halb, kuid mitte nii halb kui tärkava eraomandi ja vabaturu hävitamine.
Riigikogu liikmed, kes hääletasid nürilt muudatuse poolt, teadsid väga hästi, et omavalitsuse eelisostuõigus on normaalset majandamist takistav asjaolu, ka seetõttu, et see ei loo õiguskindlust võõrandajale, kes on nõus omandist loobuma vaid kindlal majanduslikul eesmärgil, näiteks aktsiakapitali paigutamiseks.
Rahvaasemikud vähemalt möönsid, et õiguskindlust ei ole ka investoril, kes on näiteks võtnud äriplaani realiseerimiseks pangalaenu, kuid kes peab kaks kuud hinge kinni pidama ja investeeringutest hoiduma, veendumaks, kas tema ostetud kinnisvara ikka ärandatakse kohaliku võimu poolt anonüümse ning kollektiivse omandi loomise teel.
Eelolevate valimiste valguses oleks huvitav teada, kes tegi muudatusettepaneku ja millistesse erakondadesse kuuluvad rahvaasemikud hääletasid muudatuse poolt.