Andrus Vaher • 10 märts 1999

Põhiülesanne:

Aknad puhtaks!

Ühtin paljude vaatlejate seisukohaga, et pühapäevaste valimiste olulisim sõnum ei olnud kolmikliidu võit ega ootamatult suur toetus Keskerakonnale, vaid hoopis järsult kukkunud valimisaktiivsus.

Miks siis ikkagi 43% kodanikest oma peamist kodanikuõigust ei kasutanud? Valimistest osavõtu kahanemises näen kahte põhjust. Üks neist (vähem oluline) on tehniline. Teine põhjus on märksa sügavamal -- riigikogu ja valitsuse võõrdumine neid valinud rahvast. Usun, et mõlemat viga annab parandada.

Rahva usalduse taastamise retsept on tegelikult ülimalt lihtne: tuleb olla avatud ja aus. Tuleb kinni pidada oma valimiseelsetest lubadustest või kui see ei ole mingil põhjusel võimalik, siis tuleb selgitada, miks. Kui valitsuse ja riigikogu tegevuse motiivid ei ole läbipaistvad ja inimestele selged, siis tekib esialgu pettumus, mis kasvab üpris ruttu üle ükskõiksuseks.

Mart Laari valitsusel (muidugi juhul, kui ta ikka teeb valitsuse) pole mitte ainult võimalus, vaid lausa kohustus muuta valitsuse tegevus maksumaksjatele nähtavaks ja arusaadavaks.

Kui eelmine Laari valitsus vehkis luuaga platsi puhastada, siis nüüd tuleks keskenduda akende pesule. Läbi nende akende peavad inimesed nägema, kes meid valitsevad ja miks valitsus ühtesid või teisi otsuseid teeb.

Kui Laari valitsus aknaid puhtaks ei pese, on järgmine peaminister Edgar Savisaar. Kaheksa aasta pärast on kõigi Eesti ajalehtede peatoimetajad Keskerakonna liikmed ja edasi läheb kõik juba meile ajaloost tuntud rada mööda.

Avatus olgu uue valitsuse tegevuses reegel! Seega, lapid kätte ja tööle! Muuseas, kogenud aknapesijad räägivad, et Äripäeva paber pidi akende pesuks kõige paremini sobima.

Alustada tuleks lihtsatest asjadest. Kõigepealt avalikustada valimiskampaaniate rahastajad, ja mitte vormis «grupp Eesti eraisikuid».

Seejärel tuleb avalikkust teavitada, millistest valimiseelsetest lubadustest tuleb igal kolmikliitu kuuluval erakonnal loobuda, et moodustada ühtne ja kindlalt püsiv valitsus. Valitsuskoalitsiooni seisukoht sellistes küsimustes nagu ettevõtte tulumaksu kaotamine või tasakaalutollide kehtestamine peab olema kõigile üheselt selge.

Kolmandaks tuleks valitsuse liikmetel ja vähemasti 53 riigikogu liikmel avalikustada oma varanduslik seis (kinnisvara, väärtuslikum vallasvara, väärtpaberid), majanduslikud huvid (aktsiad, kuulumine äriühingute nõukogudesse ja juhatustesse) ja kohustused võlausaldajate ees.

Selline oleks hea algus, mis kindlasti suurendaks rahva usku valitsuse ja riigikogu heasse tahtesse ning usaldust Eesti riigi vastu välismaal.

Tähelepanuta ei tohiks jätta ka paari tehnilist nüanssi, mis võivad järgmiste valimiste tulemust oluliselt mõjutada. Valimissüsteemi kohmakuse tõttu jääb suur osa noori ja liikuvaid valijaid hääletamisest kõrvale. Üliõpilane, kes on end vanemate juurest välja kirjutanud, ent pole uues elukohas sisse kirjutatud, on valimistel potentsiaalne kaduja. Kui ta omaenese tarkusest end mingiks kindlaks kuupäevaks valijaks ei registreeri, siis jääb ta kõrvalvaatajaks.

Mina, näiteks, olen sisse kirjutatud Kehtna valda, kuigi elan juba üle kaheksa aasta Tallinnas. Valimistepäeval tuleb mul sõita 60 kilomeetri taha oma häält andma. Olen veendunud, et minusuguseid on väga palju. Kõigil neil ei ole paraku võimalust ega ka tahtmist valimistepäeval oma lapsepõlvepaiku külastada.

Lihtne lahendus oleks, et kõik Eesti kodanikud saaksid valida oma passi esitamisel neile kõige lähemas valimisjaoskonnas, hoolimata sellest, kas nad on valimisnimekirjas või mitte. Arvan, et korraliku tarkvara ja sidesüsteemiga on see probleem järgmistel valimistel ületatav.

Hetkel kuum