Madli Zobel • 25 oktoober 1999

Talumees pärast piimaaega

Piima- ja põrsaajastu on läbi ning põllumajandusminister Ivari Padar seisab küsimuse ees, mis saab umbes 15 000 töötust maainimesest. Millega asendada tööstuslikku piima ja liha suurtootmist maal? Ja kuhu toodetut müüa?

Padar ütleb, et tootmise kolm märksõna on tonnid, hektarid ja töökohad. Tõsi, ka jaanalinnukasvatus on alternatiivne maamajandustegevus -- nagu metssead, tatrakasvatus ja viinamarjadki -- kuid tonne, hektareid ja töökohti nad ei tähenda. Lahendus Padari küsimusele peitub mitmetes uutes või taastekkinud alternatiivse maamajanduse tootmisvaldkondades.

Tänases Eestis uudsena tunduv karusloomakasvatus on tegelikult unustatud vana. Kunagi kümnetesse farmidesse ulatunud karusloomakasvatusest on säilinud vaid üks suurem farm Karjakülas Keila lähedal. Farmi omanik on AS Balti Karusnahk, kes ostis farmi pankrotivarana mõne aasta eest.

Ainsa Eesti suurema karusloomakasvanduse juhataja Anatoli Mustonen konkurentidel turule tulla ei soovita. «Farmi rajamise ja põhikarja ostmise kulud on suured, kasum hakkab tulema alles viie-kuue aasta pärast. Venemaa tarbib umbes 70% maailma karusnahkadest, seal oli tugev kriis. Pärast eelmise aasta augustit ei müünud me Venemaale enam ühtegi rebast ega naaritsat,» räägib ta mitte eriti õnneliku näoilmega.

Mustonenil läks algus suhteliselt kergelt. Soomlaste rahaga osteti pankrotipesast nõukogudeaegne farm, ka mõned rebased ja naaritsad olid alles.

Karusloomakasvataja ilme muutub uutest investeeringutest rääkides tunduvalt optimistlikumaks, kui lubaks tema konkurentidele antud soovitus. Praegu investeerib firma automaatsesse joogiseadmesse, lisaks on kavas suurendada karja. Tööjõud on suuresti venekeelne, kunagi Pihkvast siia toodud spetsialistid. Ettevõtte mitmekümnest töötajast on vaid üks uus, teda õpetatakse välja kohapeal.

Nahkade ja loomade hindadest rääkides kasutab Mustonen ühikuna ainult dollarit. Vaid korra mainib ta kroone, firma majandustulemusest rääkides. Karusnahakasvanduse kahjum oli eelmisel aastal 1,5 miljonit krooni. Sel aastal loodab farm nulli jõuda. Ent Mustonen sõidab kena Mercedesega.

Kalakasvandus koos püügivõimalusega annab kokku traditsioonilise kalapüügi korraldatud vormi -- kalaturismi, mis on tänuväärne lisatootmisvõimalus paljudele väiketaludele ja ettevõtetele maapiirkondades.

Kuigi linlase pilguga vaadates elab kala lihtsalt vees, pole see professionaalide sõnul nii lihtne. Talvel elavad kalad allikavees, sest jõevesi on liiga külm. Suvel kipuvad Lõuna-Eesti veed forelli jaoks liiga soojaks minema. Ent põhimõtteliselt on kalakasvatus sobiv alternatiiv piimakarjale kogu Eestis.

Konkurentsi välismaalt pole karta, sest eluskala Eestisse sisse vedada ei saa. Muud riskid jäävad samuti mõistlikkuse piiridesse.

Tõsi, üks ebameeldivamaid üllatusi võib oodata kalaveol. Müüd mitme tuhande kroonise koorma ärituusale, kes tahab sauna taga tiigi ääres forelli õngitseda. Sõit pikk, hapniku vähe, saa siis pärast aru, kes kalade surmas süüdi on.

Aravuse forellimajand ehk AS Viru Salmo on kombineerinud spetsiaalse auto, et pikk teekond hapnikupuuduses kaladele saatuslikuks ei saaks. Mittetulundusühingu Eesti Kalaturism aktiivne ja asine tegevus on pannud põllumajandusministri vihjama teemal eluskala vedamise auto ostmise abi riigi poolt. Ilme Post nimetatud ühingust pole midagi nii rõõmustavat enam ammu kuulnud. Kui see tõesti nii läheb, söövad Skandinaavia skäärides kasvanud ja reisiks külmutatud forelli ainult vaesemad inimesed. Normaalse hinnaga hakkab kõikjale Eestis jõudma ka värske kala.

Kalaturismi orienteeruv puhaskasum sõltub kalaliigist ja jääb vahemikku 25--80%.

Kunstlisanditeta tooteid valmistav AS Saidafarm küsitles oma kliente ja tegi kindlaks, et umbes 30% ostjatest eelistab nende kohupiima ökoloogilise puhtuse tõttu. Teistele sümpatiseerib Eesti parima toiduaine märki kandva kohupiima maitse.

Allergiast ja mürkidest kubisevas igapäevaelus hindab tarbija ökoloogilist puhtust. Millega muidu seletada fakti, et ajal, mil piimatööstused järjest uksi kinni panevad, on Saidafarm aastaga toodangu mahtu kahekordistanud.

«Mahepõllunduse tingis meie kohutav vaesus,» ei varja Juhan Särgava turuni?i avastamise lugu. «Turba kolhoos oli riigi vaesemaid. Meil ei jätkunud raha mürgi ostmiseks ega selle laialilaotamiseks. Ja hea oligi,» räägib Särgava. «Mahetootmine annab teraviljal umbes kolmandiku võrra väiksema saagi, piimatoodang jääb ikka samaks,» selgitab Särgava Saidafarmi erinevusi tavamajandist. «Lauda sõnnikust peab jätkuma väetiseks, vahele külvame ristikut.»

Piirkonna suurim tööandja mehhaniseeritusega ei hiilga. Põllutööriistad on veneaegsed, 270 lehma lüpsimasinatest on vaid üks Lääne päritolu, kohupiim pakendatakse käsitsi. Ent iga kahe päeva järel läheb Stockmanni kaubamajja kolmetuhandekroonine kohupiimalaadung. Teistest poodidest ja turgudest rääkimata.

Juhan Särgava sõidab 1992. aasta Ford Scorpioga. Tühjas laudas ootab odavalt saadud päevinäinud Mercedes. Sellest laudast peaks saama lehmade vabapidamislaut. «Siis on lehmad rõõmsamad ja annavad rohkem piima,» ütleb Särgava. «Praegu veel ümber ehitada ei saa, sest tuleb tegeleda sellega, mis on majanduslikult tulutoov, muu on kõik hobi,» lisab ta.

Saidafarmi äriplaanis on näriliste tõrjena märgitud kass. Seda teadmist sõidab Särgava jagama ka Euroopa mahepõllunduse ümarlauale.

Hetkel kuum