Kui vohab salaalkohol, maksud ei laeku, kodanike tervis saab kannatada viina solkimise tõttu, seadustatakse isegi puskariajamine, ei lohuta meid teadmine, et kõik need joogid toodetakse siinsamas Eestis. Samahästi võiks salaalkohol olla tehtud ka Soomes, ükskõik kus, vahet pole.
Piirituse tootmiskulud on madalad, ehk annab ettekujutuse nõukogudeaegne tootmishind: 59 kopikat liiter. Ja tegemist oli kvaliteetse toidupiiritusega Ekstra, mis oli omahinnaga ette nähtud, tõsi küll, puhastusvahendiks. Seega piirituse tootmine iseenesest suurt kasu ei anna, tulu toob ikkagi alkoholi seaduslik müük.
Samuti ei taga alkoholi tootmine suurt tööhõivet, mille kaotuse pärast muret tunda -- liinid on moderniseeritud ja töökäsi pole nende ümber palju vaja.
Huvitav on märkida, et Koffi õlle nn looduse ringkäigu kõrvale tekiks sel juhul täpselt analoogiline viinaring. Primalcos toodetud kangem kraam veetakse laiali Eesti kauplustesse, kus see maksab madalama aktsiisi tõttu vähem kui Soomes. Ülelahe ostuturist korjab aga oma käru normijärgselt täis ja viib märjukese Soome tagasi.
Ja mis meil sellest, Eesti saab maksud ja kaubakäibe, laevad, bussid ja taksod reisijakilomeetrid. Puhtalt Eesti probleem on aga endiselt -- hoolimata Livikost või Primalcost -- võitlus salaviinaga.
Eelnev stsenaarium ei arvestanud eestlaste enesetundega, piirituse ajamise ja vedamise traditsioonidega. Need on olnud tõepoolest pikad. Läks ju esimese iseseisvuse ajal piiritus paatidega just Soome ja seda maksuvabalt, salaalkoholina.
Ehk kannatame ära ka ajalooratta pöördumise, sest majanduslikus mõttes ei ole sel suurt tähtsust. Tuntud ja tunnustatud margid -- torupillimees, vanake ja kukk kännul -- jäävad alles niikuinii.