Maailma varimajanduse must auk

Loomulikult on varimajanduse suurust väga keeruline mõõta. Näiteks Austria majandusteadlane Friedrich Schneider on oma metoodika alusel jõudnud järeldusele, et 90. aastate teisel poolel hõlmas varimajandus arenenud riikides umbes 12 SKTst, siirderiikides 23 ja arengumaades 39 SKTst. Kui Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) andmetel oli maailma sisemajanduse kogutoodang ostujõu pariteetsust arvesse võttes eelmisel aastal 39 triljonit dollarit, siis varimajandus lisas sellele vähemalt 8 triljonit dollarit.

Venemaa varimajandust uurinud USA ajutrust Rand Corporation on viidanud Vene varimajanduse ajaloolistele juurtele. Näiteks NSV Liidus kehtinud tarbekaupade krooniline defitsiit ja turuhindadele allajäänud fikseeritud hinnad lõid juba 1970. aastatel eeldused suuremahulisteks spekulatsiooniks ja letialuseks kaubanduseks. Samuti olid levinud riikliku omandi varastamine ja toodangu juurdekirjutused plaanimajandusettevõtetes, mis võimaldas ületada plaani ja varastada materjali, mis liikus mustale turule.

Kõik need traditsioonid puhkesid õitsele pärast kommunismi kokkuvarisemist. Kui 1973. aastal moodustas varimajandus NSV Liidu SKTst umbes 3, siis aastail 1990-1991 kerkis selle osakaal 10-11 protsendini SKTst, aastal 1993 oli see juba 27 ja 1996 46 SKTst. Need andmed on pärit Moskva sotsiaalmajanduse instituudist.

Rand Corporationi ekspertide hinnangul on varimajanduse kiire kasv Vene Föderatsioonis olnud tingitud valitsuse fiskaalpoliitikast, mis koormas ettevõtteid liiga suurte maksumääradega. Selle tagajärjel tekkisid Vene varimajanduse tüüpilised jooned: maksude maksmisest kõrvalehiilimine, kapitali riigist väljaviimne, topeltraamatupidamine, bartertehingud, varjatud tööpuudus ja korruptsioon.

Rootsi ökonomist Anders Aslund on erinevalt paljudest lääne ekspertidest, kelle arvates Vene varimajandus on põhiliselt organiseeritud kuritegevuse kontrolli all, siiski seisukohal, et üldjuhul toodab Vene varimajandus täiesti legaalset kaupa ja osutab legaalseid teenuseid ning et maffia kontrolli all on üksnes 3 varimajandusest.

Üllataval kombel on varimajandus 80. ja 90. aastatel kasvanud ka Euroopa arenenud riikides Itaalias, Rootsis, Norras ja Saksamaal. Näiteks Saksamaal on varimajandus ajavahemikul 1975?1997 kasvanud viiekordseks ehk 50 miljardilt dollarilt 300 miljardile, kusjuures varimajanduse aastane 8protsendine kasvutempo ületab tunduvalt ametliku SKT kasvu.

Arengumaade varimajanduse hindamiseks kasutavad ökonomistid meetodit, kus võrreldakse elektrienergia tarbimist ja valmistatava toodangu mahtu. Selle põhjal peaks Nigeeria varimajanduse osakaal ulatuma 76 protsendini SKTst, suur on see samuti Tais (71), Egiptuses (68) ja Panamas (62). Enamiku Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika arengumaade puhul oleks seega õigem kõnelda paralleelsest või teisest majandusest, kuna see ei jää ametlikule majandusele eriti alla.

Ida-Euroopa riikidest on suurim varimajandus Balkanimaades ? Makedoonia, Horvaatia, Bulgaaria ?, kus see moodustab umbes 40 SKTst. Kõige hullem on olukord Albaanias, kus keskmine sissetulek inimese kohta on 70 dollarit, aga autosid on 3,2 mln elaniku kohta pool miljonit. Baltimaadest on väikseim varimajandus Eestis.

Autor: ÄP