Iga suhe pole lepingusuhe

Õpetatud mehele Uno Merestele peaks vastu vaidlema mõni tsiviilõiguse professor ? hea tooni juurde ei käi riigiametniku oponeerimine rahvaesindajale. Kuna austatud saadik on järjekordse sisevaenlase otsingul taas jõudnud justiitsministeeriumi ametnikeni (vt ?Lepingusuhe pole võlasuhe?, ÄP 29.11), siis lubage esitada mõned vastuväited.

Professor Mereste jagab lugejale oma põhjalikke teadmisi Euroopa tsiviilõiguse arengutest, Skandinaavia lepinguõigusest ja Euroopa Liidu suundumustest ses vallas ning tal on oma nägemus ka Eesti lepinguõiguse tulevikust.

Mereste põhiväide on, et võlaõigusseaduse (VÕS) eelnõus kasutatakse juristide salakeelt ja otseütlemise asemel viljeldakse keerulisi konstruktsioone. Igast lepingust, olgu müügi-, rendi- või veoleping, tekkivat mingi imelik võlasuhe, mis ei haaku üldse sellega, mida eestlane on harjunud võlaks pidama.

Tõesti, sõnal ?võlg? on kõnekeeles selge sõnum ja selle järgi tekib klassikalisim võlguolek laenulepingu puhul. Õiguskeel kui oskuskeel kasutab võlga laiemas tähenduses. Meenub heitlus Merestega 1993. a, kui vaieldi vara mõiste üle asjaõigusseaduses. Seadus käsitleb isiku varana kõiki tema asju, õigusi ja kohustusi kogumis ning vara on nt pärimise objekt. Ka tollal püüti seadusesse kirjutada varale kõnekeeles omistatavat tähendust ? igapäevaelus ju vaevalt keegi oma kohustusi (võlgu) mingiks varaks peab!

Tsiviilõigus on eraõiguse tähtsaim osa. Paljudes Euroopa riikides on pandud ühtsesse loogilisse süsteemi enamik isiku igapäevasest õiguslikust läbikäimisest teiste isikutega alates korteri müümisest kuni maa pärimiseni ning see on üheks seaduseks (koodeksiks) kirjutatud (vanimaid Justinianuse koodeks Rooma ajast).

Klassikalised tsiviilkoodeksid koosnevad sellistest osadest: tsiviilõiguse üldküsimused, asja-, pärimis-, perekonna- ja võlaõigus. Taasiseseisvunud Eestis taheti luua kiirelt alused majanduse arenguks, aega ei saanud raisata uue koodeksi kirjutamisele. Tänaseks on vastu võetud tsiviilseadustiku üldosa, asja-, perekonna- ja pärimisseadus, puudu on VÕS. Nii saame endale nüüdisaegse tsiviilõiguse, mis ei ole küll koondatud üheks aktiks, kuid on ühtses süsteemis ja vastuoludeta.

Professor Merestele pole teadmata, et VÕSi 1600 paragrahvi ei reguleeri üksnes lepinguid. Lepinguõigus on tunduvalt kitsam õiguse valdkond kui võlaõigus. Ei tohi vastandada lepinguõigust ja võlaõigust, vaid selgusele jõuda nende vahekorras.

VÕSis sätestatakse lisaks konkreetsetele lepingutele ka kahju hüvitamise ja alusetu rikastumise reeglid, üldsätted selle kohta, kuidas tagada isiku kohustuste täitmist, kuidas käituda, kui kohustatud on mitu isikut (solidaarvõlgnikud) jne. Võlasuhe on üks VÕSi üldmõistetest ja ei määratle ainult lepingutest tulenevaid õigusi ning kohustusi.

Võlasuhe tähendab seda, et keegi on kellelegi võlgu mingi teo ehk soorituse. Müügilepingu puhul eeldatakse, et ostja on võlgu raha maksmise ja müüja vastusooritusena võlgu asja üleandmise, kahju tekitaja on alati võlgu kahju hüvitamise jne. See ei pruugi olla ühekordne kohustus: rendilepingu puhul on rentnik võlgu asja kasutamise eest perioodilise tasumise ja rendileandja võlgu asja alalise korrashoidmise.Tõesti, ka abielu suhtes ollakse üksteisele sooritusi võlgu ? abikaasade vahel kehtib vastastikune ülalpidamiskohustus. Ei imesta ju keegi, kui ollakse tänu võlgu või vabanduse võlgu!

Õigusliku läbikäimise raames tekkivad vastastikused kohustused tuleb viia üldnimetaja viia. VÕSi eelnõu kutsub sellist vahekorda võlasuhteks. Laiaks üldmõisteks on ka võlgnik-võlausaldaja.

Kui me reguleeriks vaid lepinguid, võiks seaduse nimetada lepinguseaduseks. Kui võtame vastu seaduse, mis puudutab töölepingut, võime selle nimetada töölepinguseaduseks. Skandinaavias tuntakse tõesti eraldi seadusi lepingute või lepingu liikide kohta ? on leitud, et pole mõtet remontida vanu tsiviilkoodekseid, ELi normidest tingitud sätted ei mahuks sinna lihtsalt ära ja arusaamine neist muutuks veel raskemaks. Eestile on antud ainulaadne võimalus kohe ühte seadusesse kirjutada kõik lepingud ja lepinguvälised suhted, luues ühtse süsteemi, mis arvestab ka ELi eeskirju.

Võlasuhte asemel saaks kasutada rahvusvaheliselt tunnustatud samatähenduslikke sõnu nagu kohustissuhe või obligatsioonisuhe. Venekeelse tagapõhjaga kohustisõiguse mõistet kasutab ENSV tsiviilkoodeks. Obligatsiooniõigusel on ladina põhi ja kasutusel inglise ning prantsuse õigusruumis. Võlaõigus on germaani taustaga. Ehk valida on kolme võõra mõiste vahel. Tegime panuse juriidilisele ja ajaloolisele järjepidevusele. Suunise andis kätte riigikogu ise 01.12.1992 otsusega seadusloome järjepidevusest ? seaduste koostamisel tuleb lähtuda okupatsiooni eel kehtinud õigusaktidest.

Enne suurt sõda kasutati Eesti seadustes võlaõiguse ja võlgniku-võlausaldaja mõisteid. Võlaõigusele vastandumine on tuuleveskitega võitlemine, sest Eesti õiguskord on need omaks võtnud ? võlgnik ja võlausaldaja on tublid tegijad pankroti-, pärimis-, tsiviilkohtupidamise seaduses.

Piinlik öelda, kuid Eestis kehtib ikka veel ENSV tsiviilkoodeks. Selle tühistamise teeb võimalikuks VÕSi vastuvõtmine. Riigikogu menetleb eelnõu juba poolteist aastat. Tema auasi on kiiresti vabastada meid nõukogude tsiviilõiguse taagast. Oleme absurdses olukorras: ühe jalaga ELis, teisega ühes teises liidus. Juuksekarva lõhkiajamise asemel terminoloogilistes küsimustes ootaks rohkem sisulisi seisukohavõtte Eesti majanduselule nii olulise seaduse puhul.