Kõned ja elektronpost avatakse nuhkimiseks

Juba eile jõustus määrus, mille kohaselt katab valitsus sellise pealtkuulamisega tekkinud miljonitesse kroonidesse ulatuvad andmesidefirmade kulud.

Teenusepakkujad suhtuvad uude määrusesse skeptiliselt, sest näiteks juba praegu on telefone võimalik pealt kuulata, aga kurjategijad kasutavad ühekordseks kasutamiseks mõeldud telefonikaarte. Samuti pole võimalik internetis liikuvat infot täielikult kontrollida.

?Näiteks internetimaailmas on sellise kohustuse täitmine teenusepakkujatel peaaegu võimatu. Sõnumite vahetamiseks on sadu tuhandeid võimalusi (millest paljusid operaatorid ei pruugi teada). Ja teenusepakkujal on lihtsalt võimatu teha totaaljälgimist,? kirjeldab tekkida võivat olukorda Unineti arendusjuht Taavi Talvik, kes nägi eile määruse teksti esimest korda.

Talviku sõnul pole isegi telefoni poolt vaadates selle määruse täitmine 1. märtsiks võimalik. Lisaks sellele tuleb teenusepakkujal organisatsiooniliselt vaeva näha, et oleks välistatud pealtkuulamise võimaluse kurjasti ärakasutamine kasvõi enda töötajate poolt. Samuti tuleb teha mitme miljoni kroonini ulatuvaid investeeringuid.

Varasemate telekomiäri puudutavate määruste tegemise juures osalenud sidefirma Tele2 strateegia ja planeerimise direktor Peep Põldsamm ütles, et tema kõnealuse määrusega pole tegelenud. ?Sain selle teksti ka alles mõni päev tagasi. Praegu on määrus meil läbimas juriidilist ekspertiisi ning seisukoha saab öelda järgmise nädal alguseks,? lisas ta.

Põldsammi sõnul tähendab määrus väljaminekuid, aga kulud on samasse komplekti kuuluva teise määrusega lubatud katta. Q GSMil pole palju kogemusi seni olnud, aga EMT-l ja Radiolinjal on kaks inimest tööl, et politseiga suhelda.

Seaduse töötas välja siseministeerium. Ministeeriumi sisejulgeoleku analüüsiosakonna juhataja Lauri Tabur ütles, et Eestis on küll telekommunikatsioonifirmasid, kelle kasutatav tehnika ei võimalda jälitusametkonna kohest lubamist oma võrgu juurde, ent suure tõenäosusega nende võrgus toimuva vastu jälitusametkonnad ka enamasti erilist huvi ei tunne. ?Suuremates võrkudes tegutsevatel ettevõtetel juurdepääsu lubamine aga erilist probleemi ei tohiks tekitada,? leidis ta.

Tabur rahustas interneti kasutajaid, et kõne salajast pealtkuulamist tohib kasutada ainult uurimistoiminguks, mis on vajalik esimese astme kuriteo või tahtlikult toimepandud teise astme kuriteo (vähemalt 4aastane vanglakaristus) avastamiseks või tõkestamiseks. Seaduskuulekatel inimestel ei ole tema sõnul põhjust karta, et kõnesid pealt kuulatakse või e-kirju loetakse.

?Määrused reguleerivad kriminaalpolitseile, KAPO-le ja teabeametile antud volituste teostamist suhtlemisel telekommunikatsiooniettevõtetega,? rääkis Tabur. Määruses on eraldi välja toodud, et jälitatavate, s.o internetikasutaja või helistaja jaoks ei tohi jälitustegevuse protsess tunnetatav olla.

Ükski jälitusametkond ega jälitusametnik ei oma õigust teostada salajast pealtkuulamist ilma asutuse juhi poolt antud kirjaliku loa ning kohtu sanktsioonita. ?Suvalist inimest ei hakata pealt kuulama, selleks on politseinikul vaja väga palju pabereid koguda, et tõestada jälgimise vajalikkust,? selgitas Tabur. ?Samas võimaldab 1. jaanuaril jõustunud avaliku teabe seadus igal inimesel tutvuda oma toimikuga ja vaadata, mis informatsiooni sinu kohta on riik kogunud,? lisas ta.

?Firmade jaoks ei muutu õiguste-kohustuste osas sisuliselt muud, kui selgineb mängumaa jälitusametkondade ja telekommunikatsiooniettevõtete vahel. Jälitusametkondade õigus informatsiooni nõuda ja telekommunikatsiooniettevõtete kohustus infot anda on sätestatud juba alates 1994. aastast,? ütles Tabur. ?Seni puudus aga täpne regulatsioon, sätestamaks, kes, kui palju, kuhu ja mis tingimustel informatsiooni nõuda võis ning millistele tingimustele kogu infovahetus telekommunikatsiooniettevõtete ja jälitusametkondade vahel peab vastama. ?

?Praegu on regulatsiooni kord selgem ja detailsem. Sõna ?jälitamine? asemel tuleks rõhuda sõnadele ?selgus? ja ?läbipaistvus?, kuid kõige olulisem on mitte üle reguleerida,? kommenteeris määrust peaministri nõunik Linnar Viik. ?Tavakasutaja jaoks on aga hulga olulisem see, kas tööandja jälgib tema e-kirju või mitte, ja riigiametniku jaoks on tundlik küsimus näiteks see, kas tema e-post on avaliku teabe seaduse kohaselt avalik.?