Hüpperreaalsuse lõpp

Uus sõda on uudsem kui eelmine. Varsti kohtab pargipingil afgaani põgenikke. Lahesõda oli klassikaline meediasõda, kus reaalsete inimeste kannatused väljendusid vaid infrapunaste kaamerate rohelises sädeluses. Nagu ?Voonakeste vaikimise? finaal, mis samuti oli üles võetud samas rohevalguses. Nüüd on kannatused teel lihalikkuse poole.

Slavoj Zizek kirjutas, et ülim Ameerika paranoiline fantaasia seisnebki selles, et üks nõndanimetatud lihtne indiviid, kes elab väikeses idüllilises California linnakeses, tarbimisparadiisis, hakkab äkki kahtlustama, et tema maailm kõik kokku on pettus, spektaakel, ja tegelikult osaleb ta hoopis gigantses show?s. Zizek toob näiteks ?The Truman Show?, kus peategelane avastab, et ta on 24-tunnilise permanentse TV-ülekande peategelane. Hüperreaalsus on jälle päevateema. Või ?virtuaalsus?? Viimane tähendab ju tegelikult ?tõelisust?! ?Matrixi? mõte, et kogu meie elu on virtuaalne, ja et sellest virtuaalsusest ärkamine on raske, toob meelde stseeni, kus Keanu Reaves ärkab ?reaalsesse reaalsusesse?: Chicago varemed pärast globaalset sõda. Tervitus sellest maailmast kõlab: ?Welcome to the desert of the real.? Naasmine toimuski 11. septembril ja toimub nüüd edasi. Pseudolt hakkab langema loor. Filmitegijad on tunnistanud, et WTC tornidesse sööstev lennuk oli paremini filmitud kui stseenid ?Iseseisvuspäevast? või ?Armaggedonist.? Noh, eks siis ses suunas edasi!

Ühiskond oli seisukohal, et virtuaalsus, teesklus, pseudo ja ei tea mis veel simulaakrumid kuuluvadki elu juurde. See mõte oli puhas teesklus. Enne veel, kui meid tabab illusoorne tuumapomm, hakkavad hammustama reaalsed katkusääsed. Eks selle väärastunud ilmapildi oli tekitanud massikommunikatsioon. Meedia harjutas meid külmavereliselt jälgima konstrueeritud teise (ei tea kelle) steriilseid kannatusi. Me ei osanud enam ette kujutadagi lähedase või enda haigust või valu. Aga me oleme siiski bioloogilised olendid, seda ei maksaks unustada. Harjume reaalsusegagi, usume lõpuks, et lennukid kukuvad alla, et president on valitav, ja meie ise oleme need, kes tunnevad kukkudes valu.

Autor: Mati Unt