Töötukassa eesmärgiks on vara säilitamine

Möödunud aasta 22. detsembri Äripäevas ilmunud repliigis (vt - Töötukassa, andke meie raha tagasi!)esitatud süüdistuse kohaselt naudib töötukassa rantjee-elu. Lähtudes termini rantjee tähendusest (väärtpaberituludest elatuv isik), on tegemist peaaegu õige väitega ehk töötukassa majandab ennast investeeringutulude arvel. Iseasi, kas olukorda lihtsalt nauditakse või tehakse selle nimel tööd. Ning mitte kogu investeeringutulu ei kulu ?nautimisele?.

2003. aastal kujunes töötukassa investeeringute tulususeks 3,41% ning tegevuskuludeks kulus alla poole teenitud investeeringutuludest. Erinevate Eesti võrreldavate intressifondide tootlused jäid vahemikku 1,91?3,90%. Ilma kuludeta pole töötuskindlustust võimalik rakendada, ka mitte erasektoris. Pärast süsteemi rakendamisega seotud tegevuskulude mahaarvamist kujunes varade tulususeks 1,56%. Seetõttu julgeks arvata, et rantjee-elu ehk tegevuskulude katmine investeeringutulude arvel on oluliselt parem olukorrast, kus töötukassa kulusid kaetaks otseselt kindlustusmaksetest.

Rantjee-elu ei saa aga niisama lihtsalt ?nautida?. Samas repliigis püstitatakse küsimus: ?Maksumaksja sooviks teada, mida tuleb heade töötulemuste saavutamiseks teha lisaks, kui seadusandja on juba kehtestanud fikseeritud koormisprotsendi palgalt, mida töötukassa nõukogu ei olnud nõus langetama??

Kõige lihtsamalt vastates tuleks rantjee-elu jaoks investeeringutega raha teenida. Varade haldajate motivatsiooni kõrgel hoidmiseks on finantssektoris paratamatu boonusskeemide rakendamine. Neid rakendatakse nii pankades, fondi- ja varahaldustes kui ka kindlustusseltsides. Kusjuures alati, kui boonuseid makstakse, on need suurusastmetes väiksemad töötaja kasulikest otsustest tingitud kasumist.

Järgnevalt vaataks lühidalt, kuidas töötukassa tema kätte usaldatud varasid juhib. Töötukassa esimeseks ja tähtsaimaks eesmärgiks finantsvarade juhtimisel on vara säilimine. Seejärel likviidsus ja maksimaalne võimalik tulusus kahe esimese eesmärgi täitmise raames. Lisaks on juhatus seadnud endale sisemise eesmärgi katta tegevuskulud investeeringutulude (mitte kindlustusmaksete) arvel.

Just varade säilimise eesmärk seab meile piirangud, miks ei ole töötukassa varade tulusus võrreldav Äripäeva erinevate TOPide ettevõtjate omaga või agressiivsemate aktsiafondidega. Aktsepteeritavate riskide tase on erinev.

Ülimuslikuks normdokumendiks riskide juhtimisel on nõukogu poolt kinnitatud finantsvahendite haldamise kord. Vastav kord sätestab juhtide tegevusele kindlad raamid. Vastavalt nimetatud korrale võib varasid paigutada deposiitidesse, võlakirjadesse ja pöördrepo-tehingutesse, raha- ja intressifondide osakutesse. Avatud riskide juhtimiseks on lubatud kasutada ka tuletisinstrumente.

Korra järgi peab varade keskmine kaalutud reiting olema vähemalt A?, samuti peab OECD riigi emitendi reiting olema minimaalselt A?. Enamiku Eesti pensionifondide investeeringute lubatud madalaim reiting on BBB?, ehk nad võivad võtta märkimisväärselt kõrgemaid krediidiriske. Lisaks nimetatud korrale seab juhatus igaks kvartaliks soovitava varade jaotuse intressiriskidele avatuse osas.

Toetudes eelnevale ei peaks maksumaksjatel olema põhjust arvata, et töötukassa suhtub nende kätte usaldatud kindlustusreservidesse hooletult või omakasupüüdlikult. Teistest riiklikest organitest eraldiseisev institutsioon on pigem tööandjate ja -võtjate huvides. See peab tagama kogutud maksete ainult sihipärase kasutamise, välistades nende nn ajutise laenamise erinevate poliitiliste tulekahjude korral.

Nagu kõikide kindlustusliikide puhul, nii ka töötuskindlustuse puhul vajavad seda eelkõige piisavate isiklike säästudeta isikud ja kindlustuse vajalikkust tunnetatakse alles kindlustusjuhtumi ehk töötuse korral.

Autor: Ene Õunmaa