Eesti tuleb muuta disainimaaks

Oleme praegu olukorras, kus ühelt poolt Aasia riikide odav tööjõud ja teisalt kasvav surve palgatõusule pingestab üha enam allhankele orienteeritud tootmist. Samas ei ole ettevõtted võimelised oma toodete väljatöötamiseks tegema piisavas mahus tootearendust ega rakendama tööle disainereid, kuna arendustegevusega seotud kulusid on väga raske tagasi teenida. Kodumaine nõudlus on väike ja tarbija hinnatundlik. Rahvusvahelisel areenil oma toodangu ja kaubamärgiga läbilöömist piirab asja-olu, et siin toodetu puhul ei huvita importijaid miski muu peale madala hinna. Nii olemegi nõiaringis, pidades silmas SKT põhimootorit ehk tööstuse arengut.

Edu saavutamiseks tänasel kaubamärgi- ja bränditundlikul turul tuleb Eestile luua di-saini tootva maa maine. Ainult nii tekib tootjail võimalus disai-nile ja innovatsioonile tehtud kulutusi kõrgema hinna kaudu lisaväärtusena tagasi teenida ning nõiaringist välja murda.

Ühtviisi kõiki Eesti tootjaid, kes disaini lisaväärtusena toote hinna sisse on arvestanud, poob üks ja seesama köis ? usutavuse puudumine selle väärtuse sisalduvuse kohta. Nõiaringi sattunud ei taha aga sageli tunnistada, et see ka nende endi kohta käib. Nii jätkavad mitmed ettevõtted põikpäiselt vaid oma firma oskusteabele tuginedes rahvusvahelisel turul kõrgemas hinnasegmendis läbilöömise üritamist.

Disaini puhul keskeltläbi 30% jagu juurdehindlust võimaldava emotsionaalse lisaväärtuse üks vältimatu komponent visuaalse meeldivuse kõrval on tootega kaasuv väärikuseaisting, mis loob tarbijas prestii?itunde seda omades. Taust ? kelle toode ja kust pärit ? määrab siin selle emotsionaalse fooni. Lootus saada lisahinda millegi olematu eest on fiktsioon, mis viib krahhini. Aga seda tunnistada ei taheta.

Et nõiaringist kiiresti välja murda, tuleks eri valdkondades tegutsevail tootjail seljad kokku panna ning täna majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi arendatavale projektile ?Eesti disainimaa!? kiirkäik sisse lükata.

Positiivne mõju majandusele oleks seejuures ulatuslik. Lisandub ju maine kaudu loodav emotsionaalne lisaväärtus mitte ainult kitsale disaintoodete valikule, vaid kaudselt kõigile toodetele ja teenustele. Tekib võimalus ka turismiga seotud teenuseid kallimalt müüa. Avaliku sektori ja riiklike tellimuste orienteeritus disainile, mis omakorda näitab teed erasektorile, muudab omakorda sisenõudlust.

Kui nüüd seni Eesti mainekujunduses tehtust lähtuda, tu-leb tunnistada, et ?Welcome to Estonia!? jätab kahjuks ütlemata, millisele maale me külalisi kutsume. Paraku väikeriik, kes hiljaaegu suure impeeriumi rüpest vabanenud, sellist viga endale lubada ei tohi. Juhul kui me uut tausta ei ehita, jääb vana automaatselt kehtima. Ja nii me olemegi eurooplaste silmis jätkuvalt mõtteline osa lagunenud nõukogude impeeriumist, koos sellega kaasneva suhtumisega meisse.

Oleks naiivne loota, et positiivne suhtumine meisse iseenesest tekib, olukorras, kus teised riigid aktiivselt oma mainekujundusega tegelevad. Eestile disainimaa maine kujundamiseks tuleb valitsuse, ministeeriumide ja ettevõtete koostööl käivitada uus, sihipärane ja läbimõeldud mainekujundusprojekt, mille realiseerimiseks väljapoole peaks kaasatama kõik riiklikud institutsioonid ja infokanalid.

Autor: Toivo Rande