Kas areneda, kolida või hävida?

Rahvusvahelises konkurentsis osalevatel Eesti ettevõtetel on vaid kolm võimalust: kas liikuda toodangut, tehnoloogiat ja müüki arendades väärtusketis ülespoole, kolida SRÜ ja Aasia suunas või tegevus lõpetada.

Lokaalse ja riigisisese konkurentsi puhul piirduvad toote pakkujad lähiümbruse või siseturuga, näiteks pagaritööstus või osa transpordimahukast ehitusmaterjalitööstusest.

Suurem osa tööstusettevõtteid osaleb aga tänapäeval rahvusvahelises konkurentsis. Sellised firmad paigutavad oma hankimise, tootmise, jaotamise, turunduse ja müügi ning teenindamise operatsioonid erinevatesse riikidesse üle maailma. Üleilmastumise tingimustes sooritatakse iga operatsioon seal, kus on selleks soodsaimad võimalused.

Märkimisväärne hulk Põhjamaade tööstusettevõtteid on viimase 14 aasta jooksul loonud Tallinnas tütarettevõtted, toonud siia üle kogu oma tootmise või tellinud siit allhanget. Mitmed neist on aga mõne aja pärast, odavamate tootmis­sisendite ? eriti tööjõu ? otsinguil, liikunud edasi teistesse Eesti regioonidesse või hoopis SRÜ ja Aasia suunas.

Ka mitmed kohalikud ettevõtted on odavama tööjõu otsinguil lahkunud Tallinnast teistesse Eesti piirkondadesse, enamasti küll nn Suur-Tallinna ääremaale, või plaanivad seda teha. Näiteks Kalev kolis Tallinnast Harjumaale Rae valda, TVMK kavatseb ehitada uue vabriku Kohilasse. Mitu väiksemat rõivatööstusettevõtet on kolinud Tallinnast Ida-Virumaale.

Mitmed ettevõtted tellivad üha enam allhanketöid Hiinast (Baltika) või kavatsevad lähitulevikus liikuda Eestist ära ida ja lõuna suunas (Kreenholm). Selline tendents aina süveneb.

Ümberpaiknemine tekitab ettevõtte lahkumispaigas paha­meelt ja saabumispaigas rõõmu. Aga keerukaid probleeme jagub mõlemale poole. Kui vaadata seda protsessi maailmamajanduse mätta otsast, pole niisuguses tööstusliku tootmise ruumilises mobiilsuses iseenesest midagi erakordset.

See on lihtsalt osa globaalsest protsessist ? töötleva tööstuse ümberasumisest. Sellest tingituna pole töökohad kusagil maailmas enam eriti püsivad. Eluaegne tööhõive ühes ettevõttes on minevik. Regioonid ei konkureeri enam ammu naaberregioonidega, vaid kogu maailmaga.

Kõige suurema löögi all on praegu ELi madala hariduse ja kvalifikatsiooniga töötajad. Sellist tööjõudu on SRÜs ja Aasias kümnete miljonite kaupa ja nad on valmis töötama võrreldamatult madalama palga eest kui eurooplased. Seepärast vahetabki maailmas eriti intensiivselt asukohta tööjõumahukas tootmine.

Uue asukoha madal palgatase pakub ettevõtetele suuremaid konkurentsieeliseid kui olemasolev tootmisklaster. Esimeses laines kolis rõivatööstus ? aastatel 1995?2001 langes tootmine ELis 24,4%. Siis liikus tekstiilitööstus. Pärast tekstiili- ja rõivaimpordi kvootide kaotamist aastavahetusel suurenes Hiina tekstiilitoodete ja rõivaste sissevedu ELi esimeses kvartalis mullusega võrreldes kaubagrupiti 54?534%.

Järg on jõudnud elektroonika­tööstuse kätte ? Hiina elektroonikatööstus kasvab stabiilselt 15% aastas. Viimastel aastatel vahetavad asukohta juba paljud tööstusharud.

Eestile oleks parim see, kui meie ettevõtted suudaksid kasutada esimest võimalust ehk liikuda väärtusketis ülespoole. Riik ja kohalikud omavalitsused saavad sellele kaasa aidata soodsa majanduskeskkonna kujundamise ja infrastruktuuri arendamisega.

Autor: Kaarel Kilvits