Enne kohtuhagi saab piraatlust tõkestada eeltõendamismenetluses

Riigikogus tänavu 20. aprillil vastu võetud uus tsiviilkohtumenetluse seadustik kõrvaldab paljud varasemad puudused, mistõttu tulevikus on oodata pigem tsiviilasjade määra olulist suurenemist. Seadustik peaks eeldatavalt jõustuma 1. jaanuarist 2006.

Autoriõiguste kaitse kriminaalmenetluses on kindlasti efektiivne ja ühiskonda enam distsiplineeriv kui tsiviilmenetluses, kuid sellel on ka puudused. Politseil pole piisavalt ressursse, et kogu aeg ja kiirelt reageerida avaldustele tarkvara ebaseadusliku kasutamise kohta. Lisaks on kriminaalmenetluse eripäraks see, et kui menetlust on juba alustatud, peab see üldjuhul minema lõpuni ehk süüdimõistva kohtulahendini. Olukorras, kus tarkvara ebaseaduslikult kasutanud ettevõtja on pärast politseikontrolli vabatahtlikult kõrvaldanud kõik puudused, hüvitanud kahjud jms, ei pruugi see olla vajalik ega otstarbekas. Tsiviilmenetluses on samal ajal pooltevaheliste kokkulepete saavutamine ning sel põhjusel menetluse lõpetamine oluliselt lihtsam.Tegelikult sõltub autoriõiguste efektiivne kaitse tõendite kogumisest ja talletamisest. Kriminaalmenetluses kogub tõendeid politsei ? teostab vajalikud läbiotsimised ning arvutite, tarkvara, dokumentide jms vaatlused. Tsiviilkohtumenetluses peaks üldjuhul esitama tõendid õiguste rikkumise kohta nõude esitanud isik ehk antud olukorras autor või autoriõiguste omaja. Tõendiks tarkvara ebaseadusliku kasutamise kohta on olukorra täpne fikseerimine ? arvutites asuvate programmide, nende versioonide tuvastamine ning võrdlus olemasolevate litsentside, dokumentide ja muude materjalidega. Nende tõendite esitamiseks vajab õigusi kaitsev isik õigusrikkuja või kohtu abi. Üldjuhul õigusrikkuja varjab rikkumise asjaolusid ning nõudest teada saades pigem kõrvaldab kiiresti kõik tõendid. Seega peabki olema õiguslik vahend, kuidas sellist olukorda vältida ning tõendeid muul viisil koguda. Uus tsiviilkohtumenetluse seadustik sätestabki selle vahendi, andes võimaluse kasutada tsiviilasjades eeltõendamismenetlust tõendite tagamiseks ja asjaolude eelnevaks tuvastamiseks. Need põhimõtted pole ainuomased Eestile. Uude seadusesse kirjutatud põhimõtted sisalduvad Maailma Kaubandusorganisatsiooni intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingus (nn TRIPS-leping), mida Eesti on kohustunud juba aastaid täitma. Samad põhimõtted on ka euroliidu direktiivides. Seega uue normistiku kehtestamisega Eesti pigem likvideeris oma ?vanu võlgu?.

Eeltõendamismenetluse oluliseks põhimõtteks on see, et vastava taotluse võib isik esitada nii käimasolevas kohtuprotsessis kui ka enne seda. Nii võib autoriõiguste rikkumisest teada saanud isik enne hagi kohtule esitamist taotleda tõendite tagamiseks ja asjaolude eelnevaks tuvastamiseks eeltõendamismenetluse algatamist. Peamiseks aluseks selle algatamisel ongi oht, et tõendid võivad kaduma minna. Eeltõendamismenetluse algatamisel määrab kohus, millised menetlustoiminguid on eeltõendamismenetluses vajalik teostada. Tarkvaraga seotud õiguste rikkumise asjades on nendeks eelkõige vaatlus ja mõningatel juhtudel ka ekspertiis või näidiste võtmine.

Autoriõiguse rikkumise asjades on eeltõendamismenetluse olulisimaks põhimõtteks see, et kohtumäärusest ei teavitata vastaspoolt juhul, kui see võib tekitada taotlejale (autorile või õiguste omajale) hüvitamatut kahju või selle tulemusena võivad tõendid hävida või kaotsi minna. Selge, et kohtumääruse koopia saamisel enne vaatluse teostamist on selle toimumise ajaks tõendid õiguste rikkumisest tõenäoliselt hävitatud (piraatkoopiad arvutitest kustutatud jms). Seega saab isik, kelle juures vaatlus või mõni muu menetlustoiming tehakse, üldjuhul sellest teada siis, kui kohtutäitur koos kaasatud spetsialistide või ekspertidega tema juurde saabub.

Eeltõendamismenetluse algatamise kohtumääruse täitmine peakski kuuluma kohtutäituri kompetentsi. Tema otsustab, millised isikud kaasatakse võimalusel menetlustoimingusse. Kohtutäitur võib kaasata menetlustoimingusse ka politsei. Ilmselt on kõigi menetlustoimingus osalevate isikute huvides, et see viidaks läbi kiirelt ja selliselt, mis võimalikult vähe häiriks kontrollitava isiku tegevust.

Olgu siinkohal öeldud, et eeltõendamismenetluse algatamisel otsustab kohtunik muu hulgas ka selle, kas taotleja peab maksma kohtu arvele tagatise juhuks, kui selgub, et mingit õiguserikkumist polegi näiteks toime pandud ning kontrollitud isikule on seetõttu menetlustoiminguga tekitatud mingit varalist kahju.

Kui eeltõendamismenetluses on kõik vajalikud tõendid fikseeritud, saab autor või autoriõiguste omaja esitada ka konkreetse ja lõpliku hagi õigust rikkunud isiku vastu, kusjuures enne hagi esitamist eeltõendamismenetluses kogutud tõenditel on samasugune kaal nagu tavalises menetluses kogutud ja esitatud tõenditel. Nagu eespool juba mainitud, on poolte vahel vastava kokkuleppe saavutamisel (näiteks on isik ise lõpetanud õigust rikkuva tegevuse, legaliseerinud kasutusel oleva tarkvara, hüvitanud kahjud vms) alati võimalik tsiviilkohtumenetlus hiljem ka lõpetada.

Seega peaks autoriõiguste omajatel olema edaspidi tunduvalt rohkem võimalusi oma õiguste kaitsel, kusjuures tsiviilmenetluse kasutamise kasuks räägivad selle suurem paindlikkus ja tõendite tagamise seisukohast ilmselt ka kiirus. Samas ei tähenda seaduse muudatused seda, et autoriõiguste omajad loobuksid edaspidi muudest hetkel kasutatavatest õiguskaitsevahenditest (pöördumine politsei poole kriminaalmenetluse algatamiseks, hoiatuskirjad jms).

Väga positiivne, et Eesti on astunud järjekordse sammu autoriõiguste kaitse tugevdamisel. Riigi tugevust ja põhimõttekindlust näitab ka asjaolu, et olukorras, kus riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutusi ei ole karistusõiguslikult võimalik vastutusele võtta, annavad ülalnimetatud seadusemuudatused oluliselt parema vahendi piraatlusevastaseks võitluseks ka avalikus sektoris.