Kannik & Co ideedele punast kaarti vehkinud Aivar Pohlak sülitas jälle jalgpalli renomee täis. Eriti originaalne see teema ei ole, kuid sõda võimu ja suhteliselt pisikese raha pärast kogub tuure nagu laviin Alpides. Keegi ei kahtle ega taha alavääristada Pohlaku kui jalgpalligeeniuse panust, sest ilma temata oleksime kuningliku meelelahutusteatri narrid. Teisalt järjekindlus, millega Pohlak omaloodud jalgpalli ideed lammutab, on murettekitav. Jalgpallifänni ja liigamängijana ei taha ma näha, kuidas kaks entusiasti üksteisel jalgu alt löövad. Pohlak ja Kannik ei ole kumbki asendamatud, kuid tänu nendevahelisele kemplemisele võib jalgpalli maine kannatada, liigad koost laguneda ja jalgpalliga tegelevad noored mõne teise spordialaga tegelema hakata.