Tootmise ümberpaigutamist ei tohi mingil juhul segada

Paljud ELi, eriti Soome ja Rootsi töötleva tööstuse ettevõtted on viimase 15 aasta jooksul loonud Eestis tütarettevõtted, toonud kogu oma tootmise siia üle või tellinud allhanget. Mitmed neist on aga odavamate tootmissisendite - eriti tööjõu - otsinguil liikunud SRÜ ja Aasia suunas. Ettevõtete saabumine tekitab meis rõõmu, lahkumine aga pahameelt.

Globaliseerunud töötlev tööstus otsib madalaid tootmiskulusid. Töömahukates sektorites tähendab see reeglina madalate palkadega regioonide ja riikide eelistamist. Rahvusvahelised korporatsioonid arenevad kiiresti, riikide suutlikkus oma pinnal majandustegevust suunata kahaneb aga üha. Selline olukord on võimaldanud rahvusvahelistel korporatsioonidel maksimeerida oma kasumeid ilma sotsiaalse vastutuseta.

ELi elanikud armastavad osta vaesemates riikides toodetud odavaid kaupu, ent neile ei meeldi põrmugi, kui kodumaine tootmine kolib madalama palgatasemega riikidesse. Rõivatööstuse lahkumine kõrgete palkadega Euroopast algas paarkümmend aastat tagasi. Kuid probleem teravnes ELis oluliselt pärast 2004. a laienemisringi: töökohad liikusid vanadest liikmesriikidest uutesse. Lisaks teravnes samal ajal ülemaailmne konkurents Hiina ja India aktiivse integreerumise tõttu globaalmajandusse.

Ettevõtete lahkumine ELi vanadest riikidest tekitas valulisi reaktsioone, langedes ametiühingute, valitsuste ja avaliku arvamuse ränga meelepaha alla. Kuid sisuliselt polnud ettevõtteil valikut. Neil oli valida vaid tootmiskulude alandamise või turuosa kaotamise vahel. Brüsselis ja ELi vanade riikide pealinnades arutatakse palavikuliselt tekkinud situatsiooni ja selle võimalikke lahendusi. Käivitatud on mitu mahukat uurimisprogrammi. Arvamused on aga seinast seina.

Vabaturumajanduse pooldajad leiavad, et deindustrialiseerimine on Euroopa majanduse loogiline areng globaalmajanduse tingimustes. Algul tegi põllumajandus ruumi töötlevale tööstusele, nüüd peab töötlev tööstus tegema ruumi teadus- ja arendustegevusele, innovatsioonile, kõrgtehnoloogiale, teenindusele.

Ideaalis jääb paljudel rahvusvahelistel korporatsioonidel Euroopasse vaid teadus- ja arendustegevus, tootearendus ning marketing; toodetakse aga madalamate tootmiskuludega regioonides. Ainult nii on võimalik üha karminevas globaalses konkurentsis ellu jääda ja edukas olla. Seepärast ei tohi tootmise ümberpaigutamist mingil juhul segada, vaid kõigiti toetada.

Kõrgtehnoloogilise, suure lisandväärtusega töötleva tööstuse areng on majanduslikult väga efektiivne, kuid põhjustab kihistumist. Sellised töökohad on reeglina kallid ja vajavad kvalifitseeritud tööjõudu. Tekib vähe kõrgepalgalisi töökohti, suurem osa neist pealinnas ja teistes suuremates linnades. Kõrgtehnoloogiast võidavad esmajoones tippspetsialistid ja kvalifitseeritud töölised. Sissetulekute vahe on paratamatult suur ja pole mingit garantiid, et see oleks sotsiaalselt vastuvõetav.

Aga alternatiiv Euroopal praktiliselt puudub, ainus võimalus on muuta majandus kõrgtehnoloogiliseks. Eesmärk on võistelda USA, mitte Hiinaga. On vaja spetsialiseeruda kõrge lisandväärtusega sektoritele ja eksportida eelkõige kiiresti kasvavatele turgudele. Selleks tuleb kulutada senisest oluliselt enam teadus- ja arendustööle, kõrgharidusele.

Reformistid halavad, et Euroopa pole globaalmajanduses konkurentsivõimeline. Teadus- ja arendustegevusele ning kõrgharidusele tehtavad kulutused on selleks liiga madalad, tööseadusandlus jäik ja heaoluriik arvestab liialt maailmaturul lootusetult konkurentsivõimetute kodumaiste sektoritega. Nende arvates vajab Euroopa sotsiaalmudel reformimist.

Vaja oleks kõigiti toetada kõrgtehnoloogilist suure lisandväärtusega rahvusvaheliselt konkurentsivõimelist töötlevat tööstust. Just selle areng peab kompenseerima tööhõive vähenemise madaltehnoloogilistes harudes. Konkreetsete meetmete valikul puudub aga reformistide hulgas üksmeel. Ühed soovitavad parandada üldist majanduskeskkonda: alandada makse, muuta tööseadusandlust, rakendada toetusi. Teised teevad aga ettepaneku toetada konkreetseid edukaid ettevõtteid või kõrgtehnoloogilisi sektoreid.

Vasakpoolsed ametiühingud nõuavad ELi madaltehnoloogilistele sektoritele igakülgset toetust. Nad kaitsevad praegust seisu, mitte arengut: ei tunnistata tööpuuduse ja ebavõrdsuse suurenemist, vaid nõutakse tööhõive säilitamist iga hinna eest. Ametiühingud on seisukohal, et traditsiooniliste sektorite töökohtade säilitamine on hea ka sotsiaalselt, kuna vähendab kihistumist. Konkreetsete toetuste osas lähevad aga taas arvamused lahku.

Ühed soovitavad toetada madaltehnoloogiat ja rakendada protektsionistlikke meetmeid. Teised ei soovi aga ettevõtete toetamise kaudu nende kasumiahneid omanikke poputada, vaid teevad ettepaneku toetada raskustesse sattunud ettevõtete töötajaid otse.

Seni on töökohad peamiselt teistest riikidest Eestisse tulnud. Kuigi enamasti on saabunud madaltehnoloogiline väikese lisandväärtusega tootmine, on see meile siiski üldjuhul kasulik olnud. Kuid esimesed saabujad on juba SRÜ ja Aasia suunas edasi liikunud. Arvestades meie suurt palgatõusu, see protsess ainult kiireneb. Kelle põhiline äriidee oli Eesti madalatelt palkadelt kasu lõigata, otsivad meeleheitlikult uusi jahimaid. Eesti peab selliseks suundumuseuks valmis olema.

Autor: Kaarel Kilvits