Kõrgelt majja tulev veetoru külmub ka süvatrassi korral

Artikkel

- Uudised
- Eneken Laasme
- 16. jaanuar 2007 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kõrgelt majja tulev veetoru külmub ka süvatrassi korral
"Kriitilistes kohtades tuleks lisasoojustuseks kasutada eelisoleeritud veetoru, kus toru ümber on isolatsioonikoht ning paigaldatud küttekaabel, sest nii ei külmu toru kunagi kinni," sõnab Uponor Eesti OÜ müügidirektor Aivar Sigur. Tema kinnitusel tuleb veetoru ehitusnormide kohaselt paigaldada allapoole maapinna külmumise piiri ehk 1,5-1,9 m maapinnast.
ASi Tallinna Vesi avalike suhete juhi Reigo Marosovi seletusel keeratakse kaabel lainetena ümber toru. Seejärel kaetakse kaabel alumiiniumteibiga, et soojus peegelduks ühtlaselt torusse ning kaabel ei puutuks üle kuumenedes kokku isolatsioonimaterjaliga.
Plasttorude puhul tuleb alumiiniumteip kinnitada kogu pikkuses ka kaabli alla. Küttekaabel peab olema paigaldatud torule ühtlaste vahedega või keeratud spiraalselt ümber toru, vältides keerdude ristumist.
Määrav on ka veetoru majasisendi asukoht. "On olnud juhuseid, kus veetoru ehitatakse vastavalt normile, kuid sisend on paigaldatud vaid 50 cm sügavusele," sõnab Marosov. Nii moodustub käreda külmaga läbiviigu kohal "külmasild" ja veevarustus katkeb.
Siguri soovitusel aitab külmumise vastu ka veekraani nirisema jätmine, sest voolav vesi hoiab torustikus jäätumistasemest kõrgemat temperatuuri.
Veetorude külmumist soodustab Siguri hinnangul ka toru kokkupuude maja läbikülmunud välisseina või vundamendiga. See puudutab ka veemõõdusõlmi, kus pahatihti on veemõõtja kinnitatud otse külmasillana töötava kivi- või betoonseina külge.
Samuti tuleb veemõõdusõlmes tagada kõrgem kui nullkraadine temperatuur, muidu muutuvad toru korralik paigaldus ja läbiviik mõttetuks. Lahenduseks on Siguri kinnitusel paigaldada ajutine küttekeha, veearvesti kinni katta ning soojustada keldri aknad-uksed.
Kuna külmudes vee maht suureneb, läheb jäätuv veetoru lõhki. Elastne plasttoru kannatab välja paar külmumist, kuid korduvate tsüklite korral puruneb seegi.
Kui kanalisatsioonitorud on allpool külmumispiiri, õigete kalletega ja seest tühjad, ei külmu need Siguri kogemust mööda pea kunagi - erinevalt puhtaveetorudest. Liiatigi on kanalisatsioonis voolava vee temperatuur kõrgem veetorudes voolava vee omast.
Veetoru tuleb kindlasti paigaldada allapoole kohalikku külmumissügavust, s.o 1,8 meetrit allpool maapinda. Läbi välispiirde ehk vundamendi minekul peab veetoru olema paigaldatud hülssi või teise suurema läbimõõduga torusse, kus hülsi ja veetoru vaheline ruum täidetakse elastse, kuid samas veekindla materjaliga. Viimane abinõu tagab, et hoone väliskonstruktsioonis tekkivad pinged ei kandu üle torule. Samuti ei saa niimoodi kaitstud toru läbi külmuda.
Hetkel kuum