Lõhn või hais - kas pelgalt maitseasi?

Eestimaal on haisuteema taas päevakorda tõusnud. Peaasjalikult näib ebameeldiv lõhn häirivat küll Muuga sadama ümbruskonna eramuomanikke, aga aeg-ajalt saab haisu kannatamisest villand ka teistes piirkondades elavatel inimestel.

Ühest küljest on haisuterroris süüdi ettevõtted, kes haisutavad, teisalt võimuasutused, kes selleks haisutamiseks loa annavad.

Enamikul juhtudel on haisu levitajaks mingi tootmis-, transpordi- või põllumajandusfirma. Nii võib mõne raudteeharu ääres seistes ninna lüüa võigas kemikaalilehk, kui tsisternvaguneid vedav rong juhtub mööda sõitma. Samas pole kuulnud, et keegi kurdaks kodu naabruses asuva pagaritöökoja haisemise üle.

Võiks ju öelda, et maitseasi, mis kellelegi meeldib, peaasi, et poleks tegu suisa tervisele kahjuliku olluse sisaldusega õhus.

TÜ Katsekoja kvaliteedijuht Olev Saks ütles mulle kord, et maailmas on kaks suurust, mida on püütud sajandeid teaduslike meetodite abil mõõta, aga ammendavat lahendust pole leitud. Need on lõhnad ja värvused. Kui värve saab määrata kataloogide põhjal, siis lõhn või hais oli, on ja ilmselt ka jääb tõepoolest n-ö maitseasjaks.

Nii ei ole näiteks kosmeetikatööstus leidnud inimese ninast paremat lõhnade määramise detektorit, sama kehtib veinitootmise puhul.

Lõhna, mida nina tajub, tekitavad mingi aine õhus levivad aerosoolsed osakesed.

Ametnikud on harjunud kinnitama, et tihtilugu on haisu tekitava aine osakesi õhus nii vähe, et neid on võimatu analüüsidega määrata, ammugi ei saa rääkida sellise lõhna kahjulikkusest.

Inimese nina aga tunneb selle ära ja teatab ilmeksimatult, et midagi kusagil mädaneb, lekib või ajab üle ääre. Ja see häirib elamist.