Külaline minevikust - rändkaubamaja

Üks väheseid, kes Lõuna-Eesti külaelanikke on teenindama jäänud, on Põlvas FIEna tegutsev kalakaupmees Tarmo Marken, kelle Ford Transit sõidab iga päev paarsada kilomeetrit ning pakub tee ääres ootavatele inimestele värsket ja töödeldud kala. Kui klient on tellinud leiba-saia-vorsti, toob sellegi kohale. Vaid alkoholiga Marken ei kauple.

"Iga inimene on tähtis, kuidas ma jätan lubatud ajal tulemata ning kuritarvitan klientide usaldust," põhjendab Marken, miks ta kalaringidega jonnakalt jätkab. "Millegagi peab ju tegelema."

Lisaks kalaringidele Põlva-, Valga- ja Võrumaal peab Marken üheksandat aastat Põlva turul kalakioskit.

"Pelgalt kalaautoga leiba lauale ei teeni," tunnistab Marken, kes ise tegeleb peamiselt varustamise ja tehnika korrashoiuga. Müüjateks on tal õnnestunud palgata kaks noort ja tragi põlvalannat, kellest üks istub ühel päeval kioskileti taga ja teine peab samal ajal kalabussiga ringi sõites nii bussijuhi kui ka müüja ametit. Järgmisel päeval vahetavad naised rollid ära.

Ühe kaubaringi ajal teeb kalaauto umbes paarkümmend peatust. "Kui tee äärde on kogunenud sappa kuus inimest, on tegu juba väga hea kohaga," räägib Marken ja lisab, et tavaliselt on kokkulepitud kohas ootamas paar-kolm ostjat.

Räpina kaubandusettevõtte OÜ Weske juhi Tõnis Nurmetalo sõnul lükkas ta tänavu sügisel kaks kaubabussi seina äärde seisma. "Kuus aastat sõitsime ja mullu jäime juba selgelt kahjumisse," põhjendas ta lavkaäri lõpetamist. "Kulud, eriti bussijuhtide palgakulud läksid liiga suureks."

Minu kauplusauto teenindab 11 Võru- ja Põlvamaa valla elanikke. Ütlen ausalt, et kui mul Tilsis poodi ei oleks, siis ainult lavkapidamisega ära ei elaks. Samas maainimesed vajavad sellist teenust. Kõige õigem oleks, kui vallad toetaksid kauplusautot. Eelmisel aastal vaevus mu taotlusele vastama vaid kolm valda, ükski neist raha eraldada ei tahtnud. Üritan tänavu valdadelt taas toetust taotleda.