Kohalik toore kasutusse!

Me elame tehiskeskkonnas ja kogu rikkus meie ümber on loodud maavarade kaevandamisega. Ilma maavaradeta ei oleks meil maju, sildu, teid ega autosid. Hiljuti läbis pressi rõõmustav teade, et valitsuses on leidnud rohelise tee Tallinna-Tartu kiirtee rajamine Koselt Mäoni. Kõneldakse ka raudtee renoveerimisest Tallinnast Riiani. Seejuures unustatakse peamine: lisaks rahale vajavad raud- ja maanteed suures koguses looduslikke ehitusmaterjale. Neid on Eestis piisavalt, kuid kasutusele neid pole võtta võimalik, sest kõikjal on rahvas vastu - "Jah, liiva-kruusa ja paekivi on vaja, kuid loomulikult mitte minu vallast!" Et ka edaspidi elada teiste arvel, leiutatakse imepäraseid põhjendusi.

Muutmist vajab seadusandlus, mis on praegu liialt omanikukeskne. Pinnakatte alune paas on üldrahvalik rikkus, aga selle kasutamisvõimaluse üle otsustab praegu vaid maa võileivahinna eest kätte saanud omanik. Riiklikku maavara peaks kaevandada saama eeskätt seal, kus keskkonnakahjud on minimaalsed, kvaliteetne maare võimalikult lähedal ja omahind madalaim.

Teine võimalus on aheraine ja lammutatavate hoonete purdmaterjali kasutamine. Kuid sellel on piirangud, sest killustiku kvaliteet, eeskätt survetugevus ning külma- ja kulumiskindlus, on oluline. Põlevkivi aheraine on tõepoolest taaskasutatav toore, kuid selle kvaliteet on üldiselt madal ega sobi asfaldialuseks teekatteks ega kõrgemargiliseks betooniks.