Tänases Kodutehnikas kirjutab Enn Heinsoo omaeksperimendist kodukasutajale mõeldud robot-tolmuimejaga. Enn hakkas masinat kutsuma Oliveriks, sest roboti püüdlik ukerdamine kodupõrandal pani temasse suhtuma nagu isiksusse.
Põhifunktsioonis on kodumasinad siiski tarbeesemed, ometi peegeldavad nad natuke omaniku loomust, vajadusi või vähemalt rahakoti paksust.
Oma infot kannab nii soetatud kodumasinate rohkus kui välimus. Valikuid on ju mitmeid: näiteks poissmehest ettevõtja köögis on vähestele vajadustele vastav väike ühe-mehe-külmik või ilutseb seal riidekapi moodi kolakas, kõige uhkem, mis saada oli.
Omaniku eelistusi näitab ka see, kui elutoa seinas laiutab hirmkallis kodukino komplekt, näiteks pesumasin aga vaagub oma viimaseid hingetõmbeid.
Vanu nõukogudeaegseid kodumasinaid jääb Eestimaa kodudes üha vähemaks.
Koos uute eluasemete loomisega on märksa moodsamateks muutunud ka seadmed.
Samamoodi nagu ka inimesed ise, ei ole uued kodumasinad sellised, nagu mõned kümnendid tagasi.
Kodumasin on nagu pereliige, teda tuleb hoida. Ning kui see katki läheb, tuleb teda esmalt parandada püüda, mitte minema visata ja uus osta.