Ka kodumasin on mõnele pereliige

Enamik kodumasinaid ostetakse koju pikaks ajaks ning need teenivad kodust majapidamist kümneid, kui mitte mitmeid kümneid aastaid.

Selle ajaga saab masin väga tuttavaks ja käepäraseks. Oma külmkapis teab vist igaüks kinnisilmigi, kus riiulil miski asub, moos paremal, kapsas vasakul või kuidas iganes.

Mõni kodumasin, millel rohkem iseloomu on või mille omanikul ehk fantaasiat rohkem, saab endale ka nime. Mäletan ülikooliaegadest kursuseõde Edithit, kes ristis oma puhuri Zoja Puhuriks ning rääkis sellest peamiselt kui lihtsalt Zojast. Zoja oli vajalik kaaslane, ilma temata oli ühikatoas liiga külm.

Tänases Kodutehnikas kirjutab Enn Heinsoo omaeksperimendist kodukasutajale mõeldud robot-tolmuimejaga. Enn hakkas masinat kutsuma Oliveriks, sest roboti püüdlik ukerdamine kodupõrandal pani temasse suhtuma nagu isiksusse.

Põhifunktsioonis on kodumasinad siiski tarbeesemed, ometi peegeldavad nad natuke omaniku loomust, vajadusi või vähemalt rahakoti paksust.

Oma infot kannab nii soetatud kodumasinate rohkus kui välimus. Valikuid on ju mitmeid: näiteks poissmehest ettevõtja köögis on vähestele vajadustele vastav väike ühe-mehe-külmik või ilutseb seal riidekapi moodi kolakas, kõige uhkem, mis saada oli.

Omaniku eelistusi näitab ka see, kui elutoa seinas laiutab hirmkallis kodukino komplekt, näiteks pesumasin aga vaagub oma viimaseid hingetõmbeid.

Vanu nõukogudeaegseid kodumasinaid jääb Eestimaa kodudes üha vähemaks.

Koos uute eluasemete loomisega on märksa moodsamateks muutunud ka seadmed.

Samamoodi nagu ka inimesed ise, ei ole uued kodumasinad sellised, nagu mõned kümnendid tagasi.

Kodumasin on nagu pereliige, teda tuleb hoida. Ning kui see katki läheb, tuleb teda esmalt parandada püüda, mitte minema visata ja uus osta.