Eksportiva tootmise pankrot Eestis on veel välditav

Üha sagedamini võetakse sõna teemal, et tulenevalt muutustest meie majanduses on järjest rohkem probleeme oodata Eesti tooteid ja teenuseid eksportivail ettevõtteil kuni eksportijate pankrotilaineni välja. Eksport on aga just selline majandussektor, kus me endale mingeidki tagasilööke lubada ei tohiks - see on valdkond, mis võib meid päästa ja meile arengu tagada. Praegust olukorda turul vaadates on eksportiva tootmise pankrot veel välditav ja lahendused olemas. Iseküsimus, kas jätkub poliitilist tahet nende elluviimiseks.

Ilmselge Eesti eksporttoodangu konkurentsivõime vähenemine tuleneb eelkõige kohaliku tööjõu ja muude tootmiseks vajalike sisendite kallinemisest. Me ei ole enam odava tööjõu ja madalate kulude riik ega ole ka plaaninud selleks jääda. Samas pole ju ka nn kallis riik ettekujutatav ilma ekspordita - ainult sisetarbimisel põhinev sumbunud ühiskond. Vajalik on struktuurimuutus kõrgemat väärtust tootvais majandusharudes. Vaatamata probleemi tuvastamisele ja selle ümber laialdasele diskussioonile, ei näe ma kvalitatiivselt uuel tasemel arenguid. Räägime ikka, et tuleks midagi teha ja tuleks leida lahendusi, samal ajal laguneb majandus meie jalge all iga päevaga üha enam. Mida teha?

Õige oleks lähtuda ajaloolisest analoogiast konkurentsieelise tekkel. Ajalooliselt on maailma tööstuskeskused kujunenud välja aastakümnete, kui mitte sajanditega. On alustatud tootmist ja selle tulemusena teenitud raha. Raha on investeeritud tootmise arendamisse. Parem ja kvaliteetsem toodang on taganud suurema sissetuleku, mida on taas investeeritud edasisse arengusse. Tulemus - kasvav konkurentsivõime ja akumuleeritud kapital.

Kui nüüd asutatakse suuremat tootmisettevõtet või kompleksi, ei käida enam läbi ajaloolist evolutsiooni otsast lõpuni. See võtaks liiga kaua aega ja tekitaks olukorra, kus loodav tööstuskompleks oleks juba käikulaskmisel ajast ja arust ega suudaks mingil viisil konkurentsis püsida. Pankrot oleks päevakorral enne, kui tootmist alustada suudetaks. Selle asemel kaasatakse investorid, võetakse laenu ja ostetakse sisse tipptasemel tehnoloogia. Kui maailma majandussüsteem on arenenud teatud faasi, tuleb selles kaasamängimiseks võtta aluseks hetketase ja reeglid, mitte alustada ajaloolise raja algusest peale läbikäimist.

Tootmise arendamise näide tundub olevat lihtne ja arusaadav. Kui sama analoogiat püüda selgitada tööjõu arengu vallas, siis sellest enam nii lihtsalt aru ei saada. Ei mõisteta, miks on palga järk-järguline tõus tasakaalupunkti majandusele laastavam kui selle kohene kiire korrigeerimine.

Ka tööjõuturg on maailmas teinud läbi sajanditepikkuse evolutsiooni ja jõudnud teatud tasakaalupunkti. Et olla konkurentsivõimelised tippspetsialistide, teadlaste jt kõrgelt tasustatavate inimeste kaasamisel majandusprojektidesse, peame suutma pakkuda neile rahvusvaheliselt tavakssaanud turutingimustel tasustamist. Kõlab väga lihtsalt ja loogiliselt.

Selliste turutingimusteni jõudmiseks pole meile antud piisavalt aega teha seda loomuliku evolutsioonilise arengu teel - analoogiliselt tootmise arengu näitega. Kui kavatseme töötasu tõsta järk-järgult, kulutades järjelejõudmiseks 10-15 aastat, olemegi juba rongilt maha jäänud. Siin töötada võinud tipptasemel tööjõud on end ammu sisse seadnud teistes riikides, lisaks oleme võidujooksus kümmekond aastat maha jäänud. Me pole konkurentsivõimet maailmas innovatsiooni ja kõrget väärtust loovate riikide hulgas tõstnud, vaid pigem kaotanud.

Konkurentsieelis tähendab juba definitsiooni järgi niisugust eelist, mis saab olla eesjooksjal, mitte sabassörkijal. Kui laseme palkadel tõusta Euroopa keskmisele või tipptasemele loomuliku arengu käigus, pole meil enam aastate pärast võimalik töötajatena kaasata seda ajupotentsiaali, mida saanuks kaasata praegu olukorras, kui meie palgaturg olnuks konkurentsivõimeline. Ka teised riigid on vahepeal eest ära arenenud - nende kasutada on olnud ajupotentsiaal. Loomuliku arengu tulemuseks võib olla hoopis olukord, kus hoolimata Reformierakonna edumüüdist vahe meie ja edukate vahel suureneb, mitte ei vähene.

Kiire palgatõus võib majanduse tapmise asemel selle hoopis käivitada. Kui oleks poliitilist tahet viia ellu palgareformi käigus Keskerakonna pakutud mõtteid, oleks võimalik ajude Eestis hoidmiseks ja siiameelitamiseks vajalikku palgataset saavutada palju kiiremini, kui see tuleks loomulikul teel arenedes. Eesti majandusse kaasatud kõrgekvaliteediline inimpotentsiaal tagaks soodsaid lahendusi ekspordisektori muutmiseks kõrgemat väärtust tootvaks sektoriks. Praegu on selline struktuurimuutus veel võimalik. Varsti võib kerkida küsimus, kas suudame muuta ekspordisektorit, et eksport oleks konkurentsivõimeline. Kui konkurentsivõimet ei suuda tõsta inimesed, siis kes seda üldse suudab?

Kui Eesti majandus jätkab palkade kasvatamist praeguses tempos, on see piisavalt kiire ja oluline selleks, et tappa odavaile kulueelistele rajatud tootmine ja eksport. Kuid palgatõusu tempo pole küllalt kiire, et koondada siia rahvusvaheliselt arvestatav ajupotentsiaal. Meil tuleks valida kas odav alltöösektor koos madalate palkadega või tippinnovatiivne tegevus koos tipp-palkadega. Kõrgete palkadega odav alltöövõtt ei vii tulemuseni ja iseenesest struktuurimuutus aset ei leia. Seega viibimegi täna eikellegimaal, kus ainus strateegiline alternatiiv on vaikne sumbumine, kui mitte hääbumine.

Palgareformi näol on olemas idee Eesti majanduse restruktureerimiseks ja arendamiseks. Kahjuks pole poliitilist üksmeelt ja koostöövaimu selle terviklikuks elluviimiseks. Poolikud lahendused edu ei taga. Halvim strateegia majanduses on paikneda kusagil keskel, ühegi konkreetse eristuva eeliseta. Praegu on Eesti majandusel oht just nii positsioneeruda.