Kommentaar: börsid ülemaailmselt kukuvad

Kevadel 2003, ühe ajaloo suurima tõusutrendi lävel, jõudis sentiment aastakümne madalaimale tasemele. Seega sentimendi näitajad on pigem vastupidiseid signaale andvad ning annaks justkui lootust, et praeguste tasemete lähedal võiksid turud vähemalt stabiliseeruma hakata. Samas teavad kogenumad investorid hästi, et kukkuva noa püüdmine pole enamasti hea mõte ning põhjuseid ettevaatlikkuseks siiski on. Esiteks seoses panganduskriisiga on vähenenud raha kättesaadavus. Teiseks valmistab USA majandus muret ning surutise tõenäosus sealses majanduses on paraku kasvamas.

Mina veel globaalse majanduskasvu osas püssi põõsasse viskama ei hakka - praegune kontekst ei sunni usku kaotama neisse investeerimisteemadesse ja -piirkondadesse, mida olen lemmikutena maininud. Küll aga olen veendunud, et turgudel seisavad ees lähemas perspektiivis keerulised ajad ning nii sektorite kui geograafiliste piirkondade valik on vägagi kriitilise tähtsusega.

Eelneva aasta negatiivne lõpp tekitab hulga küsimusi käesoleva aasta suhtes. Sel aastal selgub, kas eelmise aasta lõpu mured meie Ikarose-laadse majanduse suhtes realiseeruvad. Välis(fondi)investorid näivad olevat veendunud, et Ikaros kukub alla ning nende veenmiseks oma raha siia börsile tagasi liigutamiseks on vaja palju enam, kui kindlaid andmeid, et inflatsioon on kontrolli alla saadud ning praeguseks hetkeks atraktiivsed hinnatasemed tõepoolest on sellised, et ostmiseks põhjust anda. Vaja oleks uut ja huvitavat story't, mis Baltikumi ja sealhulgas meie turu taas sõna otseses mõttes seksikaks muudaks. Hetkel näib sellise story leidmine siinsetele analüütikutele (autor kaasaarvatud) üle jõu käivat. Seetõttu ongi valdavaks muutnud seisukoht, et ootame teise poolaastani. Äkki vähenev inflatsioon ning atraktiivsed hinnatasemed mõjuvad?

Samas aga ei tasuks arvata, et kui Ikaros suisa pikeerima peaks hakkama, et siis börsil miskit huvitavat ei toimuks. Rõhutatult negatiivne meelestatus loob alati võimalusi. Meenutagem, et 1998. aastal, kui masendus oli kõige mustem, liikusid rootslaste kätte meie pangad. Seega ei saa pidada ebatõenäoliseks seda, et keegi leiab taas, et mõni meie börsi ettevõtetest on ebaõiglaselt odavalt hinnatud (a la Starman). Ja muide – raskes kontekstis kipuvad ettevõtted muutuma efektiivsemateks ning oma hinnatasemeid seega paremini õigustama. Spekuleerida võiks ka näiteks, et Norma suuromanik astub mõne sammu? TeliaSonera ja riik ilmselt on siiani Eesti Telekomi hinna osas vägagi eri meelt, kuid ilmselt suudab lugeja isegi luua konstruktsioone, millisel juhul võiks toimuda seisukohtade oluline lähenemine.

Lisaks võivad siinsed mõne ettevõtte suuromanikud tahta oma aktsiad noteerida mõnel sellisel börsil, kus ka midagi toimub või on olukord soodsam. Tallink Varssavisse? Miks mitte? Poola pensionifondide juhid hüppaks vast rõõmust lakke, et transpordisektori ettevõtet osta saab ning kõrgem hind siin tekitaks positiivseid emotsioone nii siinsetel suur- kui väikeaktsionäridel.

Tõsiseks päästerõngaks siinsele börsile oleks aga see, kui riik otsustaks Eesti Energia vähemusosalise börsile viia. Infrastruktuuriettevõtted on maailmas kõikide veidi mõtlevamate investorite huulil. Lisame siia energia tootmise enamuse jaoks eksootilisest toorainest, mida jätkub ja jätkub ning oleme ilmselt olukorras, kust tahtjaid on rohkemgi kui küllalt. See samm suurendaks kahtlemata välisraha huvi ka siinse nö ülejäänud turu vastu. Seega ei jää muud üle, kui istuda pöidlad peos ja üritada mõelda, miks ja kuidas peaks riik selle sammu astuma?

Autor: Mariliis Pinn, Peeter Koppel