Tubli äärelinna-Anni

Siin on päris ehtne, tõenäoselt alles hommikul korralikult köetud ahi, roopki veel ahjusuu ees maas. Kuigi päris pakast ei ole, on väljast tulles ikkagi mõnus korraks käed ahju vastu sooja panna.

Erilist väikekodanlikku nostalgiat pole tädi Anni juures taga aetud, pitsi ja satsiga pole liialdatud, aga meeleolu on selline, nagu äärelinna-tädi juures võikski olla. Söögidki need, mida eestlased ikka armastanud on: heeringarullid ja kiluvõileivad, karbonaadid ja kotletid, pannkoogid ja kama. Kellele põlised eesti road liiga rammusad, need saavad lõuna kokku panna näiteks lahjast salatist ja köögiviljasupist - kah kodused road.

Tädi Anni kotlet keedukartuliga toimis kui ajamasin - paar ampsu, ja olingi lapsepõlves tagasi, koduse köögilaua taga! Karbonaad oli peenemat sorti praad, liha juustuga üle küpsetatud, juurde praetud sibulat ja seeni.

Karbonaadi tellija peab kalorirünnakuks valmis olema, nii et liigse rasvasuse üle ei tohi kurta, kuigi tahaks. Pealegi oli prae juures värsket ja marineeritud kurki, tomativiile ja toorsalatit. Ainult natuke mõrkjaks oli salat jõudnud minna, võib arvata, et liiga vara valmis tehtud.

Tädi Anni juures sobivad kõik asjad hästi kokku.

Kõigepealt sobib Anni maja just siia, Nõmme tänavanurgale, siis sobib pererahvas söögikohaga ja menüü miljööga, isegi kotlet sobib kardinatega ja karbonaad ahjuga. Nii et igati terviklik põlis-eesti linnaääre söögikoht.

Tädi Anni juurde on mõnus kohtumisi määrata - peaaegu kõik teavad, kus Anni asub, siia saab autoga ligi ja isegi kõige halvematel päevadel ei ulatu Vabaduse puiestee ummikud Valdeku tänavani. Pealegi on tagatoa lauad vaheseintega eraldatud, nii saab mõnusasti omaette olla.

Kohvi on hea, kohvi kõrvale saab värskeid saiu ja pirukaid, mahlu ja napse. Ja tee - tädi Anni juures küsitakse kõigepealt, kas külaline tahab paki- või puruteed. Puruteed pakutakse ilusate ravimtaimepiltidega kruusides ja teel saab lasta niipalju tõmmata kui meeldib.