NASA leiutised jõuavad Kuult Maa peale

Koostöös firmade ja uurimisrühmadega on seal töötatud välja hulk uusi tehnoloogiaid ja lahendusi. Näiteks südamestimulaator, jõusaalide masinad, sisetallad, veefilter, suitsuandur ja satelliitraadio. Kokku seisab NASA 6300 USAs välja antud patendi taga. Tutvustame neist mõningaid.

USA toidu- ja ravimiadministratsioon seadis 1972. aastal tootjatele nõude, et prillidel kasutataks klaasi asemel odavamat plastikut. See neelab paremini ultraviolettkiirgust, on kaalult kergem ega purune kildudeks.

Kuid plastikklaasid kippusid kriimuliseks muutuma ning siis võis nägemisele hoopis kahju tõusta. Kosmoses on samuti tolmu ja osakesi, mille eest tuli kaitsta astronautide kiivriklaase. NASA välja töötatud lahenduse võttis peagi litsentsi alusel kasutusele ka päikeseprillitootja Foster-Grant. Spetsiaalne plastikukiht muutis prillid kriimustuste suhtes kümme korda tugevamaks.

Kui aga teie tolmuimeja või drell kasutab juhtme asemel patareisid või akut, on tegu sama tehnoloogiaga, mis mõeldi välja Kuu-ekspeditsioonide tarbeks. Tööriistatootja Black & Decker oli esimesed akutoitel tööriistad patenteerinud juba 1961, kuid koos NASAga õnnestus tehnoloogiat tublisti tõhusamaks muuta.

1960ndate keskpaigas Apollo missioonide ettevalmistuste ajal tekkis vajadus tööriista järele, mille abil astronaudid saaks võtta Kuul pinnaseproove. Drell pidi olema kerge, kompaktne ja piisavalt võimas, et puurida Kuu kaljusesse pinnasesse. Juhtmega drelli kasutamine avakosmoses näis võimatuna ning NASA ja Black & Decker töötasid välja akudrelli. Kosmose piiratud võimalusi silmas pidades koostati arvutiprogramm, mis kontrollis tööriista võimsust, et akud kaua vastu peaks.

Ka kaugekõned maailma teise otsa ei tekkinud üleöö. Enne, kui inimesed jõudsid kosmosesse, asus NASA ehitama satelliite, mille abil maakera eri paikades asuvad jälgimiskeskused said sidet pidada. Sama põhimõtet kasutavad sidesatelliidid - neid tiirleb ümber maa paarsada. Tänu neile saab helistada Pekingist Pariisi või Pärnust Peruusse.

Kui Neil Armstrong tegi Kuu peal oma esimesi samme, olid tal jalas saapad, milles kasutatud lahendus on tänapäevaste spordijalatsite puhul igapäevane.

Nimelt kuulusid Apollo-missioonide tarbeks välja mõeldud erirõivastuse juurde saapad, mis astudes vetrusid astronaudi jalge all, tagades ühtlasi selle, et jalad saaksid õhku. Spordijalatsite tootjad on võtnud sama tehnoloogia kasutusele tossudes, vähendamaks põrutusi, mida sportides saavad jalad ja põlved.

1980ndate keskel tuli firma KangaROOS välja uut tüüpi spordijalatsitega, milles oli kasutatud kuusaabaste põhimõtet ja materjale. Koostöös NASAga patenteeriti polüuretaanmaterjal, mis vähendab jalgade põrutust. Teine firma AVIA leidis, et kuusaabaste põhimõtet edasi arendades on võimalik tossutald varustada kambrikestega, mis samuti vähendavad põrutusi ning tagavad tallale vajaliku vetruvuse.

Autor: Villu Päärt