Vitsur: aktsiakapitali vähendamise otsus võib olla emotsionaalne

Kuid Heido Vitsur ei pea selle juures kõige olulisemaks, kui paljud aktsiakapitali miinimumini viijaist on maksude optimeerijad, raskustes või eelseisvaks pankrotiks valmistujad, vaid seda, millises ulatuses on ettevõtete käitumine aktsiakapitali vähendamisel olnud ratsionaalne ja millises ulatuses emotsionaalne. "Kuigi ärimehed on kained arvutajad ja kõva südamega tegelased, ei erine nende aju keemia siiski kuigivõrd tavalise inimese omast. See aga tähendab, et kui aktsiakapitali vähendamiseks lahti läheb, teevad seda ka need, kellel selleks mingit vajadust ei ole ja kelle tegevusel muud tagamõtet pole, kui teha seda igaks juhuks, kuivõrd ka teised on nii teinud," nendib Vitsur. Tema sõnul sõltub sellest Eesti majanduse raskustest väljumise kiirus.

Järgeb Heido Vitsuri kommentaar aktsiakapitali vähendamise kohta:

"Ettevõtjad on hakanud oma ettevõtete aktsiakapitali vähendama. Hulganisti ja suurtes summades. Loomulikult on massiline aktsiakapitali vähendamine eelkõige ettevõtjate vahetu reageering tulevast aastast kehtima hakkavatele muutustele ettevõtete tulu maksustamisel. Ükski arukas ettevõtja ei tohi ju kunagi unustada maksude optimeerimist ei lühi- ega ka pikaajalises perspektiivis. Aga kas see on kogu tõde või on siin varjul ka teised allhoovused, mille tõttu me ei või toimuvasse sügava filosoofilise rahuga suhtuda.

Kui maksuseaduse muutmine oleks ette võetud kas möödunud aastal või veel varem, oleks tõepoolest võinud muutustega kaasnevate aktsiakapitali vähendamise teadete peale üksnes õlgu kehitada ja öelda – aga nii peavadki toimima ettevõtted, kel aktsiakapitali ülemäära. Ja sellisest järeldusest oleks piisanudki. Kuigi ka nüüd on päris kindel, et ettevõetavad aktsiakapitali vähendamised on põhjustatud uuest ettevõtete maksustamise korrast, võivad selle taga olla ka nt finantsraskused või siis soov äri Eestist väja viia või veel midagi muud.

Kahjuks ei saa me kunagi teada, kuidas oleks needsamad ettevõtjad, kes praegu on oma ettevõtete aktsiakapitali vähendanud minimaalsuuruseni, reageerinud maksuseaduse muudatustele siis, kui seaduse jõustumise momendil oleks Eesti majandus kasvanud kiires tempos, kuid mingeid erinevusi võib siiski eeldada.

Eesti majandusel ei lähe praegu kõige paremini. See aga tähendab, et peaks olema ka selliseid ettevõtteid, kes on üsna kõvasti löögi all või kes kahtlevad Eestis äri jätkamise otstarbekuses. Esmaste andmete järgi oli Eesti tööstustoodang mais võrreldes eelmise aastaga 9% väiksem, kinnisvaraturg maas ja transiidisektor üksnes aastataguse vari ning ettevõtete hoiuste kogumaht pankades kahanenud mitme miljardi krooni võrra. Samas annab eraisikute jõuliselt kasvanud hoiuste maht märku allasurutud või edasilükatud nõudlusest ja tarbija ebakindlusest.

Siiski arvan, et aktsiakapitali väljavõtmise probleemi juures ei olegi kõige olulisem, kui paljud neist on maksude optimeerijad, raskustes või eelseisvaks pankrotiks valmistuvad ettevõtjad. Pealegi on see protsessi enda seisukohalt juba möödanik. Nüüd oleks olulisem vaadata ette ja mõelda muu hulgas ka järgmistele probleemidele. Esiteks sellele, kuidas oleks võimalik nende sadade miljonite, mis aktsiakapitalist välja võeti, edaspidise kasutamise otsuseid mõjutada Eesti arengule soodsas suunas; siis sellele, kui õigesti rahandusministeerium on prognoosinud tulumaksuseaduse muudatuste mõju eelseisvate aastate maksulaekumistele; ning kolmandaks, mis kõige huvitavam – missuguses ulatuses on ettevõtete käitumine aktsiakapitali vähendamisel olnud ratsionaalne ja missuguses ulatuses emotsionaalne.

On ju see ettevõtjate ratsionaalse ja emotsionaalse käitumise probleem üks majanduspoliitika kujundamise suurimatest keerukustest. Kuigi ärimehed on kained arvutajad ja kõva südamega tegelased, ei erine nende aju keemia siiski kuigivõrd tavalise inimese omast. See aga tähendab, et kui aktsiakapitali vähendamiseks lahti läheb, teevad seda ka need, kellel selleks mingit vajadust ei ole ja kelle tegevusel muud tagamõtet pole, kui teha seda igaks juhuks, kuivõrd ka teised on nii teinud.

Inimene on ju ikkagi ühiskonnas toimetav olend ja teda mõjutavad kaaslastelt saadud signaalid tihtipeale rohkem kui range turuinformatsioon. Seetõttu on õigeaegsete ja asjakohaste emotsionaalsete signaalide andmine turuosalistele väga vajalik, eduka majanduspoliitika üks olulisemaid osiseid.

Viimasel ajal ongi need majandusteadlased, kes tegelevad ka turuosaliste psüühikat arvestavate mudelitega, suutnud turul toimuvat paremini selgitada. Muu hulgas tähendab see ka seda, et ka täiesti heas tasakaalus oleval turul võib emotsionaalsetel (psühholoogilistel) põhjustel toimuda olulisi häireid ja et seal valitsev emotsionaalne taust võib olukorda oluliselt mõjutada. See omakorda tähendab, et poliitikute ja arvamusliidrite osa nii pluss- kui ka miinuspoolel võib keerulistes olukordades osutuda küllaltki suureks. Kui tahame raskustest samaaegselt teiste maadega välja tulla, ei pea me mõtlema mitte ainult majanduslikule, vaid ka ettevõtjate ja tarbijate emotsionaalsele tasakaalule.

Kahtlemata on sellises olukorras halvim valik ükskõikselt kuulutada, et uppuja päästmine on üksnes tema enda asi. Peame aru saama, et vanade riikide valitsused räägivad igasugustest initsiatiividest mitte ainult valimiste pärast, vaid ka mõjutamaks turuosaliste mõttemaailma kujunemist, mis omakorda hakkab avaldama mõju kogu arengule. Meie olukorras raskuste ületamise kiirusele.