Äripäeva näitel tähendaks see seda, et kui me koondame kollektiivselt ühe kuu jooksul 30 inimest, siis on meil õigus küsida raha töötuskindlustuselt. Kui me lihtsalt teatame töötajale koondamisest ilma tööinspektsioonilt luba taotlemata, ei käi see kollektiivse koondamise paragrahvi alla. Me võime valida.
Kuid kui meie võime valida, siis väikeettevõttel tavaliselt sellist valikut ei ole. Näiteks nelja inimesega firmas tähendab kahe inimese koondamine poolest tööjõust loobumist ja koondamise kulud võivad firmal jalad nõtkuma lüüa, kuid riik kergendust ei paku. Samas maksu kasseeritakse talt samadel alustel.
Võimalus teha kollektiivne koondamine riigi kulul annab praegu turul suurfirmadele konkurentsieelise. Paar aastat tagasi ei olnud see ebavõrdsus ettevõtetele nii oluline küsimus, sest koondasid pigem Kreenholmi-sugused dinosaurused ja Eestis tervikuna valitses tööjõupuudus. Nüüd on majanduskeskkond muutunud.
Otsuseid inimeste koondamise kohta tuleb teha praegu ja iga suurusega ettevõtetes. Aga seadus, mis annaks kõigile võrdsed võimalused, võetakse heal juhul vastu järgmise aasta juulis.
See pole marginaalne probleem, vaid puudutab nelja viiendikku Eesti firmadest ehk ligi 35 000 mikroettevõtet.
Kaubandus-tööstuskoja peadirektor Siim Raie sõnab, et otseselt pole ükski väikeettevõtja veel kojale probleemi üle kurtnud. Tema sõnul üritatakse väikefirmades pigem töölepingud teisiti lõpetada või tööd ümber korraldada, sest koondamine on kallis.
Kuid just see tõestabki meie seisukohta, et väikefirmad võivad olla sunnitud tegema ümbernurgakäike, samas kui suurfirmad saavad valida otsetee.
Autor: ÄP