Mõrv riigi rahakotis

Reformierakond, IRL ja sotsiaaldemokraadid püüavad riigieelarve katastroofilist seisu seletada selle kaudu, nagu oleks 2008. aasta lõpul toimunud riigi tulude laekumise ootamatu vähenemine. Esmapilgul näib, et see oligi nii. Veel oktoobri lõpu seisuga ületasid laekumised väljamakseid umbes 100 miljoni krooni võrra. Puudujääk, kus kulud hakkasid kiiresti ületama tulusid, tekkis kahe kuuga - novembris 864 miljonit ja detsembris 4,5 miljardit krooni, kokku 5,4 miljardit.

2008. aasta viimaste kuude laekumiste nivoo oli stabiilselt aasta keskmiste tasemel, mõningal määral laekumised isegi kasvasid augusti ja septembriga võrreldes. Keegi, eriti rahandusministeeriumi töötajad, poleks aga saanud eeldada, et selles majandussituatsioonis toimuks aasta viimastel kuudel järsk laekumiste kasv. Tekkiv puudujääk oli lihtsasti ja aegsasti ennustatav ja selle tingis mitte laekumiste ootamatu vähenemine, nagu meedia vahendusel on lastud paista, vaid vastutustundetu ja kontrollimatu kulutamine aasta viimastel kuudel.

Läheme konkreetsemaks: valitsussektori tegevuskulude osas oli 2008. aasta riigieelarve täitmine 99,7% - kulutati ära praktiliselt kõik, mis võimalik. Personalikuludes toimus hüpe kulude kiirele kasvule tavapärasest kuu aega varem - juba novembris. Majanduskuludes püstitati detsembris aga vaieldamatu rekord. Ühe kuuga kulutati ära 18,6% aasta mahust, võrreldes novembriga koguni 2,2 korda enam.

Sellisele majanduskulu kasvule objektiivseid põhjendusi pole, tegu oli lauskulutamisega. Riigikogu keskfraktsioon nõuab välja ministeeriumide lõikes novembris ja detsembris makstud lisatasud, preemiad jms ning majandamiskulud kululiigiti. Kujutan ette, et sellest selgub veel üht-teist, mis praegu on kinni mätsitud.

Eelarve puudujäägi vältimiseks ei tehtud ühtki katset. Kui ka mingil põhjusel osutub võimatuks küsimust lahendada lisaeelarve vastuvõtmisega, siis halvima vältimiseks saanuks rakendada ka riigieelarve seaduse N 32 lõiget 3 - tulude kavandatust väiksema laekumise korral on rahandusministril õigus ajutiselt piirata riigieelarves ettenähtud kulude tegemist, teatades sellest valitsusele.

Samuti ei peetud vajalikuks (või võimalikuks) rakendada mingisugustki nn enesepiirangut mitte ühegi ministeeriumi ega põhiseadusliku institutsiooni kantselei poolt, rahandusministeerium ise ehk välja arvatud, ning tegeleti aasta viimastel kuudel ohjeldamatu raha tuulde loopimisega. Lihtsalt osteti igasuguseid asju, mida võib mahutada majanduskulude raamesse. Olen kuulnud ministeeriumidest, kes ostsid oma töötajatele jopesid või korvpallimeeskondadele uut varustust ja muud taolist. Toimus priiskamine kuubis.

Nüüd kehtestati 7% kuupiirang raha väljamaksmisele. Seda oleks pidanud tegema juba sügisel ja siis oleks võinud ka finantskaose Eesti Vabariigis ära hoida.

Valitsus laseb asjadel omasoodu kulgeda, see on tänases olukorras eriti ohtlik. Üks käsi valitsuses ei tea, mida teine teeb. Aasta lõpus üldiselt raha hoitakse ja püütakse selle pealt teenida, meil käituti vastupidi - asuti mõõdutundetult laristama. Valitsus püüab juhtida avalikkuse tähelepanu kõrvale sellest, et ta ei suuda riigi juhtimisega toime tulla. Meediat lollitatakse ja tegelikku olukorda varjatakse.

Eelarve jaanuarikriis ei tulenenud maailmamajandusest ega objektiivsetest asjaoludest, vaid ainult valitsuse enda saamatusest ning lühinägelikkusest laristamise soodustamisel. See, mis toimus eelmise aasta lõpul ministeeriumides ja mujal valitsussektoris, lähtus põhimõttest "pärast tulgu või veeuputus". Nüüd ongi veeuputus käes. Ja seda tahetakse lahendada pensionäride, perede ja tavaliste palgasaajate arvel.