Sotsiaallaen kasvu toetama

Eesti riigi seisukohalt tuleb püstitada küsimus, mida saaks riik teha selleks, et Eesti majanduses võimendunud probleemid ei tooks kaasa kontrolli alt väljuvat ahelreaktsiooni, mis tingiks meie ettevõtluse täieliku tasalülitumise. Eeldused selleks ohuks on täna täiel määral olemas.

Analüüsides pisut olukorda on selge, et kui ettevõtluses oleks täna piisaval määral rahalist likviidsust, olgu siis omakapitali või laenukapitali näol, siis oleks suur osa täna ettevõtjate ees seisvaid probleeme lahendatavad. Piisava raha olemasolu korral oleks ettevõtjatel võimalik tegeleda uute ekspordisuutlike konkurentsivõimeliste toodete ja teenuste väljatöötamisega, väheneks ringvõlgnevus ja finantskulud, poleks vaja sellisel määral välispartneritelt krediiti saada jne. Kõik see kokku annaks Eesti ettevõtjatele uue hingamise ja jõu praeguses kriisist väljuvas maailmamajanduses oma kindel koht leida.

Raha, mida enamik Eesti ettevõtjaid täna vajavad, ei ole aga sellist liiki finantseerimine, mida Eestis tegutsevad pangad täna välja anda tahaksid. Kui ettevõtja läheb täna panka ja selgitab, et tal on laenu vaja seetõttu, et talle ollakse võlgu ja tulenevalt sellest ei ole võimalik projekte ellu viia ning ettevõtet arendada, siis pangast ta raha üldjuhul ei saa. Pank on seisukohal, et panga roll ei ole finantseerida laenu küsiva ettevõtja kliente ega osutada üldisest majanduslikust madalseisust tulenevat kriisiabi. Pank tahab rahastada eelkõige konkurentsivõimelisi projekte ja eeldab, et klient suudab kõigi oma raskustega ise toime tulle ning teda ei peaks poputama. Pangal on oma seisukohalt kahtlemata õigus.

Seega oleks tänasele Eesti ettevõtlusmaastikule vajalik teatud liiki laenufinantseerimine, mis aitab lahendada probleeme, saada üle raskustest ning mitmel muul viisil remondiks ja tugevdaks meie ettevõtluskeskkonda. Tegemist oleks teatud sotsiaalse alatooniga remondilaenuga - laen aitaks ellu jääda ja rasked ajad üle elada, säilitaks töökohad, jätaks ellu teenuste ja toodete pakkujad ning annaks võimaluse elada uue majanduskasvuni. Kui sellist raskel ajal toetavat laenu ei ole, siis nõrgad ettevõtted surevad enne uue tõusu saabumist, juurde tuleb palju töötuid ja turuolukorra paranedes ei olegi meil firmasid, mis suudaksid meie majanduskasvu veduriteks olla.

Kirjeldatud sotsiaallaenu pakkuja saab olla ainult riik või mõni riigi kontrolli all tegutsev institutsioon. Laenude eesmärgiks on säilitada ettevõtluskeskkond paremateks aegadeks, jätta alles töökohad ning vältida täielikku majanduskollapsit. Kahtlemata on selliste krediitide puhul tegemist väga riskantsete laenudega, kuid kui sellise finantseerimise puudumise korral riskiksime terve meie majanduse kokkuvarisemisega, siis kindlasti tasub ettevõtlusesse suunatud sotsiaallaenude idee katsetamist.

Sotsiaallaenud täidavad oma eesmärgi, kui Eesti ettevõtluskeskkond on päästetud, töökohad alles ning meil on olemas ettevõtlusbaas, mille abil uuest tõusust kasu lõigata. Kui täna raskustes vaevlevatest ettevõtetest on sotsiaalkrediitide abil saanud taas tugevad, siis on ka turutingimustel raha neile kättesaadav.

Igasuguse sotsiaalse sekkumise vastased võivad siinkohal väita, et Eestis on piisavalt kõiksugu finantstooteid ja lahendusi, mis on mõeldud ettevõtluse turgutamiseks ja midagi täiendavat enam vaja ei ole. Samas, kui me täna näeme, kuidas meie ettevõtluskeskkond iga päevaga järjest rohkem laguneb, ettevõtjad rahale ligi ei pääse, töötuid tuleb vasakult ja paremalt, siis ei ole mingisugust kahtlust ettevõtlusesse suunatavate sotsiaallaenude kui toetusmeetme vajalikkuses.

Nõustuda ei saa siinkohal ka lausliberaalsete majanduspoliitikute väitega, et ükskõik kui raske majanduses olukord ka ei oleks, ettevõtted kohanduvad, majanduse struktuur muutub ja kõik tulevad probleemidest välja omal jõul. 2009. aasta Eesti majanduses on näidanud, et omal käel ei pruugita hakkama saada, majandus võib näha massilisi ettevõtjate läbipõlemisi, mille otsesed ja kaudsed sotsiaalsed kulud osutuvad palju suuremaks, kui me täna mingilgi määral hinnata suudame. Paljud maailma suurriigid ei eelda, et nende ettevõtted omal jõul kriisi ületaksid, miks siis Eesti peab suutma erand olla?

Seega on Eesti majanduses oluline riiklike sotsiaallaenude abil täita lünk ettevõtete rahastamises. Riigil on täna võimalusi raha hankimiseks ja selle edasiandmiseks ettevõtetele. Paljudel ettevõtjatel omal käel laenude saamise võimalus aga puudub. Siin ongi lahendus, kus riik saab toetada ettevõtjad ja ettevõtjaid saavad oma tegevuse jätkumise ja töökohtade säilitamisega toetada riiki hoides kokku suuri summasid riigi raha sotsiaaltoetuste pealt. Praegune lausliberaalne valitsemine on piisavalt tõestanud, et samal viisil isetoimimise põhimõttel meie majandus jätkata ei saa. Ettevõtjad vajavad riiki ja riik vajab ettevõtjaid - oleks viimane aeg hakata koos tööle. Sotsiaallaenude süsteem on üheks sammuks sellise koostöö suunas.