Tallinn kui maksupõrgu?

Meenutaks üht kohaliku maksu lugu. Tallinn rakendas vahepeal kohaliku maksuna automaksu viis krooni mootori võimsuse kilovati pealt aastas. Sellest maksust loobuti - ja õige ka -, aga kas maksust loobumise põhjus polnud mitte autode Tallinnast väljaregistreerimine? Isegi kui maks ise pole tappev, teeb mõni inimene seda kas või protesti märgiks. Kui nii toimivad paljud, suretatakse maks lõpuks välja.

Midagi sarnast võib juhtuda ka müügimaksuga, näiteks hakatakse suuremaid ostu-müügitehinguid vormistama väljaspool Tallinna. See ei tohiks olla keeruline ja paradoksaalsel kombel aitaks vähendada Eesti liigset Tallinna-kesksust.

Kõige hullem, mida kaheldava väärtusega uued maksud põhjustavad, on minu arvates see, et inimesed suunavad oma mõttetöö ja ettevõtlikkuse maksude optimeerimise radadele.

Võib-olla ma alahindan inimeste seaduskuulekust ja ülehindan inimeste skeemitamise tahet ja võimet. Mina vaatan üle hinnad kaupluskettides, mis paiknevad nii Tallinnas kui ka väljaspool. Kui hindades on tõesti vahe sees, külastan ma Tallinna poode harvemini, kuivõrd mul on võimalus ka mujal osta, ja sama mugavalt.

Ja võtaks näitena ette põhimõtteliselt progressiivse e-kaubanduse. Kaupu, olgu selleks kohaletoimetatav füüsiline kaup või virtuaalne kaup, nagu igasugu kontserdi-, lennuki- või loteriipiletid, ostetakse-müüakse üle maailma. Kas on üldse võimalik öelda, kus kohas tehing konkreetselt sõlmiti ja kas sel on üldse mõtet? Seepärast tundub kuidagi arhailiselt keskaegne maks, mis kehtib ühes geograafiliselt lokaalses kohas. Oleks veel Tallinn linnriik, aga seda ta siiski pole.

Kui peaksin müügimaksu kohta midagi positiivset ütlema, siis seda, et tegu on samasuguse kaudse maksuga nagu käibemaks. Kui mulle antakse valida otseste (tulumaks) ja kaudsete (käibemaks) maksude vahel, valin kõhklemata viimased, sest mul säilib teatud kaasarääkimise võimalus maksukoormuse kujunemisel. Saan valida, mida ja palju tarbin ja tulevikus ka, kust kohast tarbin. Sest rumal oleks oma raha vabatahtlikult ära anda.

Autor: Mati Feldmann