Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Tallinn kui maksupõrgu?
Kui räägitakse Maa peale tekkinud üksikutest maksuparadiisidest, mis on meist, tõsi, kaugel, peaks sümmeetria huvides kusagil olema ka maksupõrgud. Kas meile igas mõttes lähedane Tallinn hakkab selliseks kohaks kujunema?
Eks otsustage ise. Kui riik juba kergitas paljusid otseseid ja kaudseid makse, mis oli valus, siis Tallinnale paistis sellest väheks jäävat - pealinn tuli välja omapoolse initsiatiiviga. Tallinna kehtestatavatest uutest maksudest on meeldejäävaim üheprotsendine müügimaks, mida loodetakse aastas koguda 150 miljonit krooni.
Maksu hakkaks maksma küll müüjad, kes aga panevad samavõrd kauba või teenuse hinnale otsa. Müügimaksu asemel võib maksu nimetada ka ostumaksuks. Sisuliselt pole vale öelda, et Tallinnas hakkaks kehtima ülejäänud Eestist kõrgem käibemaks, määraga 21%.
Meenutaks üht kohaliku maksu lugu. Tallinn rakendas vahepeal kohaliku maksuna automaksu viis krooni mootori võimsuse kilovati pealt aastas. Sellest maksust loobuti - ja õige ka -, aga kas maksust loobumise põhjus polnud mitte autode Tallinnast väljaregistreerimine? Isegi kui maks ise pole tappev, teeb mõni inimene seda kas või protesti märgiks. Kui nii toimivad paljud, suretatakse maks lõpuks välja.
Midagi sarnast võib juhtuda ka müügimaksuga, näiteks hakatakse suuremaid ostu-müügitehinguid vormistama väljaspool Tallinna. See ei tohiks olla keeruline ja paradoksaalsel kombel aitaks vähendada Eesti liigset Tallinna-kesksust.
Kõige hullem, mida kaheldava väärtusega uued maksud põhjustavad, on minu arvates see, et inimesed suunavad oma mõttetöö ja ettevõtlikkuse maksude optimeerimise radadele.
Võib-olla ma alahindan inimeste seaduskuulekust ja ülehindan inimeste skeemitamise tahet ja võimet. Mina vaatan üle hinnad kaupluskettides, mis paiknevad nii Tallinnas kui ka väljaspool. Kui hindades on tõesti vahe sees, külastan ma Tallinna poode harvemini, kuivõrd mul on võimalus ka mujal osta, ja sama mugavalt.
Ja võtaks näitena ette põhimõtteliselt progressiivse e-kaubanduse. Kaupu, olgu selleks kohaletoimetatav füüsiline kaup või virtuaalne kaup, nagu igasugu kontserdi-, lennuki- või loteriipiletid, ostetakse-müüakse üle maailma. Kas on üldse võimalik öelda, kus kohas tehing konkreetselt sõlmiti ja kas sel on üldse mõtet? Seepärast tundub kuidagi arhailiselt keskaegne maks, mis kehtib ühes geograafiliselt lokaalses kohas. Oleks veel Tallinn linnriik, aga seda ta siiski pole.
Kui peaksin müügimaksu kohta midagi positiivset ütlema, siis seda, et tegu on samasuguse kaudse maksuga nagu käibemaks. Kui mulle antakse valida otseste (tulumaks) ja kaudsete (käibemaks) maksude vahel, valin kõhklemata viimased, sest mul säilib teatud kaasarääkimise võimalus maksukoormuse kujunemisel. Saan valida, mida ja palju tarbin ja tulevikus ka, kust kohast tarbin. Sest rumal oleks oma raha vabatahtlikult ära anda.
Autor: Mati Feldmann