Politikaanlus tapab ettevõtluspoliitika

Suur Jumal, saada Eesti broileritele veidigi asjatundlikkust ja riigimehelikkust! Lugesin 11. jaanuaril raamatupidaja.ee-s avaldatud riigikogu rahanduskomisjoni esimehe Taavi Rõivase avaldusi FIEde teemal ja kohutavalt piinlik hakkas.

Kui Rein Lang veel Kuku raadios vihkamise tunniks nimetatud saateid tegi, ütles ta tihti, et varsti muutub Eesti Vabariigis kõik hoopis paremaks: riigitööle jõuavad taasiseseisvuse ajal kõrgkooli lõpetanud noored ja vaat' siis ...! Nüüd on meil jäme ots broilerite käes, aga pisiettevõtluse koha pealt ei ole muutunud eriti midagi.

Seadusandja võiks tekstidest aru saada. Riigikogu (seadusandja) liige Rõivas räägib põhimõttelisest arutelust FIEde teemal, aga ei saa seejuures ise aru, kes või mis on Eesti Vabariigis ettevõtja, mis on ettevõte ning mis kõige hullem: ei saa aru, mida see FIE üldse tähendab! Kunagi tahtis riigikogu tõsimeeli seadustada, et seaduste juures poleks oluline grammatiline tekst, vaid seadusandja mõte. See küll läbi ei läinud, aga mõtteviis paistab endiselt elavat. Kui me kõrgkoolide õppejõud seaduseid oma mõtete kõrval väheoluliseks peavad ja tõsimeeli kirjutavad, et FIE on midagi põhimõtteliselt erinevat füüsilisest isikust, on üks asi, aga seadusandja nimel seda rääkida!

Rõivas ütles aasta eest ühel FIE-teemalisel arutelul, et tema on lõpetanud hea kooli, tegelenud natuke ettevõtlusega, loeb regulaarselt riikide ettevõtlusvabaduse edetabelit ja rohkem infot tal vaja ei olegi. Olin mitu korda meedias eeskujuks toonud USA, kus parlament moodustas Väikeettevõtluse Nõukoja, mille ülesanne on anda otsustajatele adekvaatset infot väikeettevõtluse kohta. No on seal nõukoda, ja mis siis? Ehk teiste sõnadega: meie siin oleme niigi targad.

Sponsor-ütles seadused. Lugesin ka valitsuse eitavat arvamust FIEde haigusraha eelnõu kohta, mis põhines sotsiaalministeeriumi arvamusel. Selle oli aga ilmselgelt kokku kirjutanud juuradiplomiga noorametnik, kellel tähtsus silmanägemist varjutama kipub. Eesti riigil pole tegelikku ettevõtluspoliitikat, on ainult politikaanlus. Kõigest jõust menetletakse partei-sponsor-ütles eelnõusid, muuga läheb, nagu läheb.

Eesti peaks üle minema isikuvalimistele. Nimekirjavalimisi põhjendati omal ajal sellega, et valija on loll ja ei vali parlamenti tarku töömesilasi, kes seksikad välja ei paista. Aga nagu ikka: kui ka taheti paremini, siis välja kukkus äärmiselt tavaliselt.