Stiilne fiasko

Leo Saalepi läbikukkumise klaverikunstnikuna kiitsin Vanemuise värske esietenduse käigus heaks. Kui midagi juba teha, siis stiilselt, arvan ma. Stiilipunkte annan Vanemuise "Tabamata imele" kohe kamaluga.

Stiilseid karaktereid, mis vaese pseudogeeniuse Leo Saalepi läbikukkumislugu ilmestasid, jagus etendusse juba ainuüksi põhjusel, et laval oli ikkagi Vanemuise kullafond: publiku põline lemmiktandem Hannes Kaljujärv ja Aivar Tommingas ning Merle Jääger ja Liina Olmaru.

Eriliselt kiidan naisi. Jäägeri kehastatud Lilli oli üks vastik lipitseja ja edasipürgija, kes kasutas oma eesmärkide täitmiseks ära kõik vahendid.

Välja aga mängis ta rolli sellise mõnuga, et etenduse käigus kasvatas see enda vastu tõelise sümpaatia. Mitte et Lilli kui sündmuste arendaja kuidagi positiivsesse valgusesse oleks sattunud, aga Jäägeri esitatud karakter oli lihtsalt nii värvikas ja nauditav.

Hea ja halva rõhutamine värvide abil. Olmaru mängitud Eeva oli iseloomult Lilli vastand: ilus, vagur, hea ja vääramatut õigluseasja ajav. Tegelikult oli ta mitteusutavalt ideaalne, aga Olmaru kehastuses ka liigsesse magususse libastumisest hoiduv.

Lilli tume ning Eeva hele poolus olid võimsalt rõhutatud värvidega. Halb naine käis ringi tumedates kostüümides ja kui hea päikesenaine lavale ilmus, siis üleni valges nii riietuse kui ka aksessuaaride poolest: kannutäie valge lehmapiimaga või hiiglaslikku valget kardinat lehvitades.

Selline karakterite ülerõhutamine mõjus veidi koomilisena, kuid mina leidsin põhjust stiilipunkte juurde lisada.

Süžee kulges enamasti parajas tempos, et karakterite ning kujundusnüansside liitu märgata.

Veidikeseks venima jäi etendus teise vaatuse esimeses pooles. Küllap oli seda viivitust siiski vaja, et enne lõplikku kaartide lauale löömist väike hingetõmbepaus saaks tekkida.

Kullafondi kuuluv teos. Loen "Tabamata ime" õnnestunud etenduste hulka kuuluvaks. See on Eesti kirjanduse klassika, millega juba iseenesest tasub kursis olla.

Vanemuise laval mängituna sai näidend värvikalt illustreeritud.