Äriõhuski on juba tunda läheneva kevade lõhna

Finantsjuhtide roll keeratakse tänavu taas pea peale. Eesti majandus on kosunud eelmise aasta teisest kvartalist alates, praeguseks on ka paadunud pessimistid selle omaks võtnud. Praegu võib julgelt öelda, et ettevõtete põhitähelepanu all ei ole enam likviidsuse juhtimine ja kulude kontroll, vaid kolm uut märksõna: "kasvustrateegia", "paindlikkus" ja "innovatsioon". Samas tuleb säilitada masu ajal selgeks õpitud finantsdistsipliin.

Meedias saavad kõlapinda peamiselt need Eesti ettevõtted, kes on suutnud vallutada eksporditurge. Õigustatult. Tänu neile ja mõistlikule eelarvepoliitikale lähebki me majandusel hästi. Kui vaadata aga ettevõtteid tervikuna, keskendub (või planeerib keskenduda) enamik olemasolevate turgude ja klientide paremale teenindamisele. Sellel on praktilised põhjused: uute toodete väljatöötamine või uutele turgudele sisenemine nõuab arendustegevuse rahastamist, mida majanduslangusest tulnud endale veel lubada ei saa. Lisaks kummitab peas ülikoolist õpitu, et "olemasoleva kliendi hoidmine on viis korda lihtsam kui uue võitmine". Kasvuvõimalusi otsitakse ka ühinemistest ja ülevõtmistest, kus Eesti ettevõtted on valdavalt ülevõetavate rollis (ehkki oleme nõustanud ka teistpidiseid tehinguid).

Ebakindluse tase on endiselt kõrge. Kliendid on viimaste aastatega muutunud ärksamaks ning nad on altimad proovima mõnda uut toodet, lähenemist või pakkujat. Harjumus tugineda trendide analüüsile tekitab juhtides närvilisust: pole selge, kas klientide hüplik käitumine on uue trendi algus või lihtsalt üks virvendus. Tuleb ette, et masu tingimustes üles ehitatud kuluoptimaalne tootmis- või teenindusprotsess pole uues konkurentsisituatsioonis piisavalt paindlik. Kui mitu ettevõtet otsib olemasolevalt turult kasvuvõimalusi, tähendab see loomulikult tugevat konkurentsi ning kui neli turuosalist on seadnud endale eesmärgi "kasvatada käivet kaks korda ja hõivata 40% turuosa", siis paraku kõigile ei jätku. Eesmärkide mittetäitmine jätab juhtkonna ilma boonustest ja teeb tigedaks. Konkurentide kohta tehakse meedias pahatahtlikke avaldusi ning esitatakse süüdistusi õiguskaitseorganitele. Pärast võib olla endalgi piinlik, et kuidas ma nii küll käitusin.